Eesti keeles   In English  
Uus vana poogenpill
Krista Sildoja 2003

Veidi ajaloost

Hiiu kandle taoliste pillide ajalugu on pikk, ulatudes teadaolevalt 11. sajandisse. Tõenäoliselt on pilli päritolupaigaks Briti saared, kus see on muutunud näppepillist poogenpilliks. Sealt arvatakse pill olevat rännanud Shetlandi saarte ja Norra kaudu Rootsi, edasi Eestisse ja Soome. Põhjamaade vanim teade on Trondheimi katedraalis säilinud kivikuju hiiu kandle taolise pilli mängijast u. aastast 1350.

Hiiu kandle perekonda kuuluvad mitmed pillid Euroopa erinevatest paikadest, igaühel on omad nimetused ning tihtipeale kasutatakse neid nimetusi läbisegi, pidamata silmas konteksti. Selguse mõttes tuleks siinkohal veelkord need nimed üle vaadata, mis kirjanduses siin-seal esinevad: The Shetland Gue, the Welsh Crwth, the Bowed Lyre, the Northern Bowed Harp (ingl.k), die Streichleier (sks.k), stråkharpa (rootsi k), talharpa või tagelharpa (vormsirootsi murdes),  jouhikko või jousikantele (soome k), hiiu või rootsi kannel (Kirbla kandis öeldi naljatades toobrekõrv). Iga pilli nimetuse taga on oma ajalugu, mängutehnika ning pilli ehituslik eripära. Käesoleva artikli eesmärgiks pole ülevaate andmine pilli rännakust Eesti aladele. Tähtis on teada, et pillil on palju nimetusi ning vastavalt sellele, millist pilli ja repertuaari mängitakse, tuleks talle anda ka nimetus.

Talharpast hiiu kandleni

Eesti aladel levinud pill oli kas nelinurkse või viiulit meenutava kõlakastiga, millega ülemises otsas liitub nelinurkne raam. Keeli on olnud kolm-neli, mis on keeratud kas hobusesabajõhvidest või lambasooltest. Pill asetati põlvedele ning seda mängiti vibutaolise poognaga. Helisid võeti vasaku käe sõrmeselgadega, puudutades esimest, tihti ka teist keelt. Ülejäänud olid burdoonkeelteks, mis roobi lameduse tõttu pidevalt kaasa kõlasid. Keeled olid häälestatud kas kvartides või kvintides.

Alates 13. sajandist asusid Eesti saartele ja rannikule elama rootsi talupojad ja kalurid, kellel olid kindlasti kaasas omad laulud, tantsud, kombed-tavad ning ... arvatavasti (?) ka talharpa - jõhvkeeltega pill. Eesliide tal on vormsimurdeline vorm rootsi sõnast tagel (hobusejõhv), millest on keeratud pilli keeled. Harpa on vana skandinaavia keelte sõna, mille all on mõeldud igasugust keelpilli ja selle mängimist; seda on peetud lausa muusikainstrumendi sünonüümiks. Eestis on arvatavasti peetud kannelt keelpilli sünonüümiks, arvab rahvamuusikateadlane ja etnograaf Igor Tõnurist.

Vormsirootslased pidasid talharpa't oma rahvapilliks ning sellel on olnud keskne roll nende pulmapidustustel tantsumuusika kujundajana. Tuge oletusele, et eestirootslastel juba siia tulles talharpa kaasas oli, annab selle pilli lugude võrdlus vanade eestirootsi lauludega, kus nad enamasti langevad kokku vormilt, taktimõõdult ja meloodiajooniselt, need laulud aga on lähedases suguluses skandinaavia vanemate luulevormidega.

Muusikateadlane Otto Andersson käis tudengist stipendiaadina 1903-1904 aastal eestirootsi aladel välitöödel, mille põhjal tekkis tal suurem huvi Vormsil nähtud pilli vastu. Huvist kasvas välja rootsikeelne väitekiri "Stråkharpan" (stråk rootsi k poogen), mis ilmus raamatuna aastal 1923. Laiema kõlapinna saavutas selleteemaline arutlus raamatu inglise keelde tõlkimise järel aastal 1930 ("The Bowed Harp"). Andersson kogus eestirootsi aladelt 86 pilliviisi, milledest 30 oli mängitud Vormsi talharpal: noodistatud sai Borrby küla pillimeestelt Hans Renqvistilt 20 ja Anders Ahlströmilt 10 viisi.

Pilli, mida mängisid Vormsi saare ja Noarootsi eestirootslaste eeskujul mõned naaberkihelkondade eestlased, on nimetatud hiiu kandleks. Poogenpillidest levis tõenäoliselt 19. sajandil Eesti rannikualadel ja saartel rootslaste vahendusel hiiu ehk rootsi kannel. /.../ Pilli kõla on kerge ja õhuline, tuletab meelde viiulit, kuid ei oma selle puhtust ja kõlavust, kirjutab Herbert Tampere oma raamatus "Eesti rahvapillid ja rahvatantsud". Teadaolevad eestlastest pillimehed olid kõik ise pärit või mingil muul moel seotud Läänemaaga, kus talharpa't mängiti. Rahvamuusika huviline, paljude muuseumite üks rajajatest, maalikunstnik August Pulst (1889-1977) kirjeldab oma käsikirjas "Mälestusi muusika alalt" mitmeid 20. sajandi esimese poole pillimehi, kes ka hiiukannelt käsitlesid: Kandle Aadu (Aado Volberg) oli pärit Lääne-Nigulast, Taebla vallast, Võntkülast, kus tema isiklikuks koduks Surumäe saun oli. Aadut hüüti kohapeal Kandle Aaduks, kuna ta oli tuntud hiiukandlimängija. Ka meie kunstnik Ants Laikmaa tundis Aadut, sest elasid ju mõlemad lähestikku. Laikmaa kõneles pillimehest väga tunnustavalt. Ka Kandle Aadu repertuaari hulgas oli pilliviise, mis viitavad selgesti suhetele eestirootslastega, näiteks Rootsi lugu, Priguldi lugu jt. Salvestada on õnnestunud vaid kahte pillimeest 1936. aastal, nendeks olid Mart Kaasen Lääne-Nigula ja Peeter Piilpärk Jõelähtme kihelkonnast. Pilli laiemast populaarsusest eestlaste hulgas me rääkida ei saa. Igor Tõnuristi kahtlused näiteks Peeter Piilpärki rahvapärasuses on igati õigustatud, sest Piilpärgile tõi hiiukandle tegelikult tema teine abikaasa, kes leidis selle oma kodutalu lakas Lääne-Nigula kihelkonnas. Südikas pillimees sai iseseisvalt mängu selgeks ja esineski selle pilliga, kuid kohalikku vana traditsiooni ta siiski ei esindanud.

Hiiu kannel nõukogude perioodil

Viimaste mängijate lahkumisega kadus ka hiiu kandle mängimise traditsioon. Peale üksikuid katsetusi hiiu kandle moderniseerimisel 1950ndatel (näiteks Harald Kristali sõrmlauaga pill, mida peetakse sageli eesti hiiu kandleks) tekkis aga Igor Tõnuristil ansamblist Leegajus 1970ndate alguses idee taastada või taaselustada eesti tüüpi pill ja selle repertuaar. Hiiu kandle ehitamise võtsid tollel ajal ette Elmar ja Toivo Luhats, neist viimane oli ka Leegajuses tegev. Toivo Luhats otsis Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis üles fotod hiiu kandle mängijatest ning jõudis neid fotosid lähemalt uurides järeldusele, et on olemas kahte tüüpi pille - vanemaid ja uuemaid. Uudsus, väidab Toivo Luhats, seisneb keelte peegelpildilises asendis ning viiulipärases mängutehnikas. Ja nii saigi otsustatud, et uus pill tuleb ehitada selline, mis võimaldaks kasutada viiulimängu tehnikat. Algupärasest talharpast nihkus asi järjest kaugemale - jõhvkeeled asendati metallkeeltega ning need pandi pillile vastupidises järjekorras, ülemise keele kohale alumine jne. Isa ja poja Luhatsite konstrueeritud pilli mängisid Leegajuse ansamblis Toivo Luhats ja Toivo Tubli. Esineti siin ja sealpool Eesti piire. Toivo Luhatsil on veel tänaseni mitmeid õpilasi, kes sedalaadi pilli mängima õpivad.

Hiiu kannel ja Viljandi Kultuuriakadeemia

Eelnevad katsetused hiiu kandle taasesitamisel valmistasid ette suurepärase pinnase eestirootsi talharpa/eesti hiiu kandle tõeliseks võidukäiguks. Õieti peaks mainima ära kõik hiiu kandle võimsa taassünni ettevalmistajad, sest ainult nende mõjutajate koostoimel on hiiu kannel saanud taas populaarseks. Igor Tõnuristist ja Toivo Luhatsist oli juba eespool juttu.

Teiseks oluliseks mõjutajaks on olnud Viljandi Kultuuriakadeemia rahvamuusika kateedri õppejõu, Sibeliuse Akadeemias õppiva Anneli Kont-Rahtola tegevus, kes 1990ndate alguses tõi tollastele tudengitele näha samasse perekonda kuuluva soome päritolu pilli jouhikko. Viimase eeskujul telliti õppetöö eesmärgil Eesti Rahva Muuseumist eesti tüüpi pilli koopia. Õppetöö kõrgkoolis sai alata. Eesti Rahvaluule Arhiivist otsiti üles kõik hiiu kandlega seotud salvestused ja noodistused, mis said õppematerjalideks.

Tähelepanuväärseks edasise suhtes kujunes aga fakt, mil mõned aastad hiljem andis eestirootslaste ajaloo ja kultuuri tundja Ain Sarv kasutada kaks rootsi meistrite valmistatud pilli Krista ja Raivo Sildojale. Ühe, nimelt rootsi tuntud rahvapillide uurija ja pillimeistri Styrbjörn Bergelti valmistatud pilli eeskujul hakkas 1990ndate keskel hiiu kandleid valmistama Viljandi Kultuuriakadeemia rahvamuusika eriala vilistlane Raivo Sildoja. Tänaseks on Raivo Sildoja ehitanud 21 instrumenti, milledel mängib eesti hiiu kandle mängijate paremik.

Kuidas hiiu kannelt valmistatakse?

August Pulst kirjutab 1936. aasta heliplaadistamise ajal Mart Kaasenist: Olles ise umbes 10 aastat vana, tegi Mart ise ka juba ühe hiiu kandli valmis. Tööriistadeks olnud - peitel, nuga ja höövel. Ka tänapäeval saaks samade tööriistadega peaaegu hiiu kandle valmis teha, kuid elu on liikunud ka pilliehituse alal edasi. Raivo räägib: Kasutan lisaks veel mõningaid spetsiifilisi viiuliehituse tööriistu, näiteks virblite valmistamisel ja sobitamisel. Materjalina kasutan altviiuli ehitamise jaoks mõeldud vahtra- ja kuusepuitu, mis on pärit Saksamaalt ning millel on garanteeritud kvaliteet. Vanade pillidega võrreldes säilib minu pillidel ehituse põhikonstruktsioon, parema kõla saavutamiseks olen lisanud uutele hiiu kanneldele basspalgi ja kõlapulga. Uue hiiu kandle hääl ja kõlajõud on tõesti paranenud, arvavad tänased pillimängijad.

Tunnustust väärib asjaolu, et mitmed Raivo Sildoja pillid on rännanud Eestist välja ning hetkel valmistatakse Raivo pilli eeskujul stråkharpasid taas Rootsimaal. Ehk põhjustavad need pillid hiiu kandle renessansi ka mujal Euroopas, kus seda pilli enam ei mäletata?

Miks mitte hiiurootsi kannel?

Kirjanduses käibele tulnud nimetuse hiiu kannel päritolu on mulle kui pilli mängijale veel selgusetu. Kindlasti tekkis uus nimi pillile vajadusest eristada seda eestirootslaste talharpast. Sageli arvatakse tänapäeval, et tegemist on Hiiumaalt pärit kandlega. Selle kohta puuduvad tõestusmaterjalid, nii järelikult kuidagi väita ei saa. Pilli võiks eestipäraselt nimetada Vormsi kandleks, kuna Vormsil seda mängiti, kuid sel juhul ei ole me väga täpsed, jättes välja Noarootsi, kust leidub samuti teateid selle pilli mängimise kohta. Ka eestirootsi kandleks ei saa seda nimetada, sest näiteks Ruhnu saare rootslased seda pilli ei ole kasutanud. Ühe lahenduse pakkus 2001. aasta suvel välja Ain Sarv, nimetades pilli hiiurootsi kandleks. Vanadelt maakartidelt olevat näha, et Vormsi saart on nimetatud Hiiurootsi saareks, kuna see oli rootsikeelse elanikkonnaga saar, kustkaudu mindi Hiiumaale (pole välistatud, et Hiiurootsi saare kandle nime lühendamise tagajärjel on tulnud käibele nimetus hiiu kannel). Miks mitte nimetada sealset talharpat hiiurootsi kandleks, see on üks võimalus. Ehk väheneks siis väärarusaam hiiu kandle Hiiumaalisest päritolust.

Teise lahenduse pakkus hiljuti välja Igor Tõnurist, kes ei seostaks pilli kindlalt ühe paigaga ning seetõttu sobiks ehk pillile neutraalsema nimetusena poogenkannel (the Bowed Harp).

Ühine otsus - sahistada edasi!

Hiiu kannelt on hakatud lisaks tantsumuusika mängimisele kasutama ka kirikutes jumalateenistustel, pilli mahe kõla sobib koraalilaulude saateks ning ka rahvapäraste koraaliviiside esitamiseks. Kuid eelkõige oli, on ja jääb hiiu kannel tantsumuusika instrumendiks.

Hiiu kandle keelte materjalist - jõhvist lähtuvalt on teda väga raske "hääles hoida" ning ka teiste pillidega üheskoos kõlama panna. Niiske ilm ja  päike on tegurid, mis hiiu kannelt tingimata mõjutavad ning seda tuleb igal uuel mängijal arvestama õppida. Lihtsam oleks võtta kasutusele stabiilsemad pillikeeled (näiteks metallist), kuid siis kaob hiiu kandlele omane põnev sahisev tämber. Niisiis on hiiu kandle tänased mängijad otsustanud edasi "sahistada" pilli, mis on saanud võrdväärseks teiste muusikainstrumentide seas ning leidnud ka tee professionaalsesse kaasaegsesse heliloomingusse.

Kasutatud materjalid:

  • Bergelt, Styrbjörn. 1984. On the "Stråkharpa" - an ancient Bowed Lyre.
  • Eesti rahvakultuur. 1998. Koost. ja toim. Ants Viires ja Elle Vunder. Tallinn
  • Ling, Jan. 1997. A History of European Folk Music. University of Rochester Press
  • Nieminen, Rauno. 1984. Jouhikko. Kansanmusiikki-instituutin julkaisuja 13, Kansanmusiikki-instituutti, Kaustinen
  • Pulst, August. Mälestusi muusika alalt. Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, fond nr. M 234:1
  • Folkkultursarkivet. Svenska Literatursällskapet i Finland. Arhiivimaterjalid
  • Tampere, Herbert. 1975. Eesti rahvapillid ja rahvatantsud. Kirjastus "Eesti Raamat", Tallinn
  • Tõnurist, Igor. 1988. Harjumaa rahvapillid. Rmt: Harju kärajad 2.-3. juulil Sauel. Koost. Vaike Sarv. Kirjastus "Eesti Raamat", Tallinn
  • General Studies, Second Conference of the ICTM Study Group on Music Archaeology, Stockholm

Artikkel on ilmunud ajakirjas MUUSIKA nr. 5/2003
© Krista ja Raivo Sildoja, MTÜ Virbel, Rasina küla, 64618 Mooste vald, Põlvamaa, tel: +372 55 31 478