Eesti keeles   In English  
LÖÖKPILLID
Raivo Sildoja, 2004

Löökpillid on Eestis üsna tagasihoidlikult esindatud pillirühm. Osa neist on sarnaselt puhkpillidega kindlaotstarbelised, mitte meelelahutuslikud, instrumendid.

Lokulaud, käristi, tirinui, krapp, heliraud, pingipill, jauram

Lokulaud kujutab endast kahe posti vahele kinnitatud põikpuu küljes rippuvat kuusepuust lauda, mida lüüakse kahe, harvemini ühe kasest või tammest vasaraga. Lokulauda kasutati signaalinstrumendina. Tema kaugele kõlava heliga kutsuti töölisi koju ja rahvast kokku, teatati õnnetusjuhtumitest.

Puhtpraktiline väärtus oli karjaste ja öösiti metsas tööloomi - härgi ja hobuseid söötvate õitsiliste ehk õitsikarjuste käristitel ja tirinuiadel, millega hirmutati metsakiskjaid ning puust või plekist krappidel (karjakell). Käristit kasutati ka mõisa ajujahtidel.

Pillina on mõnevõrra kasutatud helirauda, mis kujutab endast metallvõru või trianglit, mida löödi metallkepikesega.

Rütmipillid on samuti pingipill - heli saadi tuhaga üle raputatud puupuitalust (pinki, põrandat, uksepakku) otsast lõhestatud kepiga hõõrudes ja koputades, ning umba ehk jauram, mis kujutab endast vibukujulist instrumenti. Selle külge on kinnitatud metall-litrid. Takti löömisel vastu põrandat litrid kõlisevad.

Vähesel määral on kasutatud ka trumme. Näiteks Setomaal oli kasutusel väike ühelt poolt nahaga kaetud trumm ehk puuben, mis on venemaise päritoluga.

Parmupill

Parmupill ei kuulu otseselt löökpillide hulka, kuid tema tööpõhimõte sarnaneb löökpillide tööpõhimõttele, kus heli tekitajaks on pilli materjal ise oma jäikuse tõttu. Pill koosneb raud- või vaskraamist, mille külge on kinnitatud metallist keeleke. Heli tekitamisel on teatav sarnasus ka lõõtsaga, sest mõlema pilli puhul aitab heli tekitada keelekesele suunatud õhuvool (parmupilli puhul mängija puhutud õhuvool). Mängija võtab pilli oma huulte vahele ning paneb sõrmega tõmmates teraskeele võnkuma. Suuõõne suuruse muutmisel muutuvad ka helikõrgused.

Parmupill on Eestisse jõudnud ilmselt sakslaste vahendusel. Vanim Eestimaal leitud parmupill on pärit 13. sajandi algusest. Laiemalt levis parmupill Põhja- ja Lääne-Eestis 19. sajandil.

Parmupill on kogumas taas suuremat populaarsust ning selle mängu saab õppida pärimusmuusika õppelaagrites ning kõrgkoolis.

© Krista ja Raivo Sildoja, MTÜ Virbel, Rasina küla, 64618 Mooste vald, Põlvamaa, tel: +372 55 31 478