Armsad sõbrad

26. september viis meie hulgast meie sõbra Aini. Kaotus on suur, sest me kõik teame, mida Ain meile andnud on ning mis jäi veel andmata. Ja ehk ka vastu andmata....

Pöördun teie poole palvega, et kirjutaksite mulle lause või paar väljendamaks oma emotsioone seoses Ainiga. Mida on Ain oma tegevusega meile andnud? Meeldejäävamad seigad või õpetussõnad Ainilt? jne, jne.

Tehke seda siis, kui teil tõesti on soov midagi öelda.

Kristalt, 27. septembril 2005. aastal.

krista@rahvamuusika.ee

* * * * * * * * * *

Ainile mõeldes

See pole pidu, kui tantsida ja laulda ei saa – arvas minu armas Võrumaa vanaema.
Pidupäevad Ainiga – pärimuskultuuri kursuse tunnid Raplas – on nüüd möödas, päriselt möödas.
Ei näe enam Aini rõõmussiniseid, veidi kavalaid silmi kui ta ringmängus su ees kummardab, ei kuule enam tema mõnusalt mahedat laulu eestvõtmist.
Nüüd on ta andnud võimaluse teistele – kes oskavad, mäletavad ja tahavad.

Viimaseks kohtumiseks Ainiga jäi tuline vestlus Viljandi folgil söögilaua taga, kus arutasime võru-setu keeleküsimusi ja kus Ain innukalt ja uhkusega meenutas oma perekonnalugu, kõiki neid põlvi, kellest ta teab, ärksaid inimesi läbi aegade.

Aitäh, Ain, et sa meiega olid.
Nüüd peame ise hakkama saama...

Kaja Visnapuu

* * * * * * * * * *

* * * * * * * * * *

In memoriam AIN SARV 5.01.1948-26.09.2005

Meie argipäevad teevad elamisväärseks sooja südame ja tundliku hingega inimesed, kellega koos oleme avastanud taas ja taas selle maailma imelist mitmepalgelisust. Tõelised sõbrad, kellega oleme jaganud nii häid kui halbu päevi, trotsinud tuult ja vihma, naernud päikeses ja lumes, rõõmustanud ja kurvastanud, otsinud tõde ja õigust… Hommikuhahetuses saab ühel meist jaks otsa, ta suleb enda järel tasahilju koduväravad, jättes siinpoolsetele vaid mälestused, kirkad kui sügisvärvides kodumäe vahtrapuu. Mahajääjatel jääb vaid nõutult küsida: Miks nii vara? Miks nii äkki? Nii palju olnuks veel arutada, rääkida, öelda seda, mis südamel…

Olid mees, kelle kustumatuks kireks ning tõeliseks armastuseks oli pärimusmuusika. Olid asendamatu “Leegajuses”. Alustanud eestirootslaste muusika uurimise ja tutvustamisega, jõudsid Sa eesti meestelaulu uurimise ja taaselustamiseni. Neid lauldi sinu eestvõttel Viljandi pärimusmuusikafestivali legendaarsetes meeste laulutubades. Põhimõttekindlana, nagu sa olid, jäid sa kindlaks, et uudishimulikel seelikukandjatel sinna asja polnud. Ka mitte pärimuse teaduslikku kogumist ettekäändeks tuues... Sinu laulmistes oli nii vägevat pidulikkust kui karmi argisust.

Sa kandsid ise hoolt selle eest, et Viljandi festival saaks fotosilma abil jäädvustatud. Lisaks pärimuse kogumisele ja uurimisele ning fotograafiale jõudsid sa tegelda arvutiõpetamisega, kujundamise ja kirjastamisega... Tõestamaks, et õppida pole kunagi hilja, asusid sa enda täiendama Viljandi Kultuuriakadeemias, olles ise sama maja õppejõud ja jättes sügava jälje rahvamuusika õppetooli arengusse. Sinu suur tegu oli selle kooli liitmine Põhjamaade rahvamuusikakõrgkoolide võrgustikku Nordtrad.

Sa olid tuline vaidleja, sõnakas õiguseotsija, mees, kel jätkus jõudu võidelda nii Setomaa eest, kuuludes Seto Kongressi Vanemate Kogusse kui esindada Pakri saart Saarte Kogus.

Ain, sa põlesid ereda leegiga. See leek heitis vaimuvalgust meile kõigile, kes me sind tundsime. Jõua rahus Sinna, kuhu pead jõudma…

Sinu õpilaste ja kolleegide nimel Marju Torp-Kõivupuu

Eesti Pärimusmuusika Keskus

TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia

Eesti Kirjandusmuuseum

rahvamuusikud ja tantsuklubilised

* * * * * * * * * *

"Tere tütreke!", oli Aini tervituskallistus, kui jälle kohtusime. Ja "tütrekesed" me talle olime, mina ja Krista.
Ain kutsus meid 1993. aastal Leegajuse pillirühma pilli mängima  ja sealt sai alguse meie tee pärimusmuusika juurde, teejuhiks Ain, meie "vaimne" isa.
Koos temaga said teoks erakordsed reisid – Rootsi, Pakrile, Vormsile – kohtadesse, kuhu me ise poleks kindlasti jõudnud. Esinemised, kohtumised, jutuajamised...

Aitäh sulle, et sain sinuga olla ja näha seda, mis oli sulle oluline ja mille eest võitlesid.
Oli alati huvitav ja õpetlik sinu kõrval käia, kahju, et see tee nii lühikeseks jäi...

Margit

Häimfolk. Paremalt: Krista, Margit ja Ain. Vanalinna päevadel juunis 1994. a.

Häimfolk. Paremalt: Ain, Krista ja Margit. Skansenis Stockholmis augusti lõpus 1994. a.

* * * * * * * * * *

Sel suvel FOLKil esinenud austraalia Laliya kirjutas täna hommikul:

we are saddened to hear that Ain passed away.
I still the remember the day we met him clearly as he
had such a nice energy about him.
I guess in times like these it makes us think a little
bit about the impermanence of everything.

take care

James and Melissa
www.laliya.com

Georg Merilo

* * * * * * * * * *

Oli Eesti 2004 ETNO laager ja meie läksime poodi. Ain tuli poest. Saime maantee ääres kokku ja seda ma enam ei mäleta, kes ütles midagi stiilis kus sa käisid sokukene? Kuid seal me siis seisime päikeselisel päeval maantee ääres ja Aini eestvedamisel laulsime seda laulu, aga mitte seda lihtsat eestikeelset varianti, vaid pikemat – mida Meelika sel suvel Viljandi folgilgi esitas.

Meid oli seal ETNO laagris 100. Kord küsisin Ainilt, kuidas oli "Mölder veski peal" teine salm. Hetkel see Ainile ei meenunud, kuid järgmisel päeval tundis ta mind ära ja ütles, et talle tuli meelde:

Seal lähedal oli mõisake, aitsimmairuudiralla.

Ja mõisas kaval sulane, aitsimmairuudiralla...

Madli

* * * * * * * * * *

Ain Vormsi praamil juunis 2005, taustal Eesti lipp.

Foto autoriks on Aini sõber, Soome pillimees ja muusikauurija Rauno Nieminen. Ta palus saata selle pildi koos oma sügava kaastunde ja toetusega edasi kõigile Aini sugulastele ja sõpradele ning avaldada sellega viimast austust ootamatult lahkunud sõbrale.

Aini peale soojusega mõeldes,

Helen Kõmmus.

* * * * * * * * * *

Üks mehelik järelsõna, mis inspireerituna meeste laulutoast, mida Ain korraldas. Folgi oodatuimad hetked. Ravis hinge ja füüsist. Imetlen tema sarmi naiste silmis. Palus mindki tüdrukuid hoida, sest siis nad püsivad kaua värskena... tuntav tõetera, tunnen seda siiani.

Anti Teepere

* * * * * * * * * *

"Ma näitan teile, kuidas kivist vesi välja tuleb!" lubas Ain 2000. a. suvel Pakril. Ja ta võttis meid päikeseloojangul käekõrvale ning viis allikani, mis kees üles saare laiast rannikuklibust. Vaid kivid, vesi ja vaikus. Samas liugles meist mööda purjekas, Ain pani käed suu juurde ja hõikas energiliselt üle vee: "Ahoi, ship!!!"

Iga kord, kui mõnda purjekat näen, tuleb tahtmine samamoodi, Aini häälega, hõigata. Ja mõned laulud kajavad meeles vaid tema äravahetamatu häälega laulduna. Ain on allikas. Hilisemad kohtumised temaga jätsid minusse alati värske tunde – justkui oleksin saanud sõõmu koduõlut, mahedat kalja või kirgast allikavett.

Jag kan segla förutan vind,
Jag kan ro utan åror.
Men ej skiljas från vännen min
Utan att fälla tårar.

Tänulik ja kurb
Kaire Tuur

* * * * * * * * * *

Hoian hoolikalt alles ühte Aini kirjutatud esseed regilaulust. See oli ju niiöelda õpilastöö, aga tegelikult muidugi õppisin mina Ainilt. See essee ütleb midagi väga olulist mitte ainult laulu, vaid ka Aini enda kohta.

Võib-olla on laul üks allikas, kust tuli tema sära, eriline kiirgus, mida me ju kõik tundnud oleme.

Ain maalib sõnadega regilaulupilte ja kirjutab:

Need pildid ja tunded on minu sees. Need on sinna tulnud lauludest. Vanadest
lauludest, mida ma ikka ja jälle laulan. Need laulud on ka minu sees. Ma laulan neid kogu aeg. Teised ei märka seda, nad arvavad, et ma nendega kõnelen, mingit tööd teen, mingeid asju ajan, midagi kirjutan, suppi söön või mida iganes. Aga mina laulan. Seda laulmist oma pääs ma ei saa niiviisi kinni keerata, nagu raadio kinni keeratakse. Ei, laul pääs käib omasoodi ja toob jälle kõik need pildid ja lõhnad ja mõtted kaasa.

Janika Oras

* * * * * * * * * *

Suures Vennas peale meestelaulutuba läksime Ain Sarvelt küsima, kas ta ei oleks huvitatud sõitma sügisel meie seltsi lauluõhtule Helsingisse ja õpetama seal Eesti regilaule. Ei jõudnudki suud lahti teha, kui ta juba ise küsis: "Kas te mind Soome kutsute..." Kust ta võis teada mis meil meeles oli?

Kahjuks Aini külaskäik meile ei saanud kunagi teoks.

Ain Sarve mälestades,

Pekka Malvela
Viljandi sõprade ühingu liikmed

* * * * * * * * * *

Meenutades Aini

Lisaks kõigile muudele teemadele oli mul Ainiga ka SETOMAA teema (minu juured on ju seal). Pea kõigil Setomaa üritustel, kus ka mina osalesin, oli kindlasti ka Ain. Millise entusiasmiga rääkis ta oma Obinitsa kodust (sai ammune unistus teoks). Pidevalt kutsus külla – jäigi käimata (vast kunagi otsin üles).

Kultuuriakadeemias oli meil lahe ja kokkuhoidev kursus. Kõik olid mures kõigi pärast ja püüdsime olla teineteisele toeks. Meie päevad olid pikad, aga ega sellepärast me veel kohe lahkunud – Aini eestvõtmisel laulsime vanu laule – küll tema teadis neid laule – viimane selline laulmine oli Heimtalis – Ain muudkui oli eeslaulja.

Siis need tantsuklubid – teadis kõiki tantse ja õpetas kõigile (alati julgesin temalt küsida, kuidas sammud käivad). Ain oli võrratu tantsupartner (väsimatu, alati lõbus – ta oli kursusel kõige vanem, aga tantsus pidas kõige kauem vastu).

Ükskord ta vedas meid ka alt – ei tulnud ansambli arvestusele – tal oli ka oma osa (mitte pillimäng) – väike naljanumber: ta pidi laulma lorilaulu “Tšizik-Põzik gde tõ
bõl, na fantanke vodku pil ...”

Arvutit oskas hästi, kes tahtis, sellele õpetas. Ka keeli valdas ja õpetas 127-s toas (kuulajaid oli alati).

Oskas ja tahtis organiseerida (kursuse sünnipäevad).

Siis oli tal veel see – juubel, mitu päeva oled elanud: kõige alguses, kui ma sellest veel ei teadnud midagi, helistas ühel suvehommikul Ain: "Palju õnne – sul juubel". Mina jälle: “Kallis koolivend, sa ajad midagi segi”, aga ta seletas ära, siis sain ma 16 000 päeva vanaks. Sellel kevadel, aprillis, helistas ta juubeli eelõhtul. Nii ilus, armas mälestus.

Eelmisel aastal, novembris, küsisin ühe kirikupüha kohta – ta oskas vastata, aga järgmiseks sessiks oli tal mulle veel põhjalikum vastus olemas.

Ain tundis ka minu sugulasi-informante: korra kui ta mind kodu tõi, siis aina päris – kuidas nemad seal kontrolljoone taga ka elavad (temale sõna PIIR ei meeldinud, sest tegelik piir on ju mujal).

Nüüd pea iga päev tuleb Ain meelde. Nii kurb sügis.
Eile suri naabrimees...

Ehalt

* * * * * * * * * *