Reisikiri Rootsist, 3. – 8. oktoobril 2001. a.

Lugu sellest, kuidas ansambel Wirbel ükskord Rootsis käis ning kõik justkui

viltu vedas (üsna ainulaadne lugu teiste reisijuttude seas). Üles kirjutanud Krista.

3. oktoober

14:00 Tallinn – Helsinki, Super Sea Cat Four

17:00 Helsingist Stockholmi poole. Väga mõnus variant reisimiseks on just läbi Helsingi. Laevapileti hulka ei kuulunud söögipilet – oli hirmkallis – “nutt tuli peale, kui oleks pidanud terve päeva raha ära andma” ; 0 )

4. oktoober

9:30 Stockholm. Meile oli hirmsasti südamele pandud, et me lahkuks laevast esimestena, mida me ka tegime. Aga suurt kasu sellest ei olnud, sest vastas polnud lubatud inimest. Helistanud viimasele, selgus, et ta oli meile Tallinki sadamasse vastu tulnud – milline arusaamatus, kui ei oleks telefone olnud. Loomulikult oli talle suureks üllatuseks, et meil on nii palju pille, mis tähendas, et tunnelbanaga oleks olnud tülikas sõita. Nii võtsimegi taksobussi, mille hankimine omakorda võttis üle poole tunni aega. Õnneks olime esialgsetes vestlustes arvestanud veidi teistsuguste kellaaegadega (ajavahed jne.). Suur-suur aitäh abi eest, Katrin!

11:45 Rong Lundi. Mugav vahend reisimiseks, kui on tegemist pikkade vahemaadega. Rong muutis käigupealt ajagraafikut, sõites vahepeal tagasi ja oodates mingeid reisijaid teiselt rongilt. Kokkulepitust jõudsime Lundi tund aega hiljem. Vastas oli väga tore väliseestlanna Pille-Mai, kes võttis meid kohe sappa ning ütles, et pensionärid on juba kaua oodanud. See oli meile üllatuseks, sest kontsert pidi meile Antsu poolt saadetud info kohaselt algama 19:00 (kell aga oli 16:40). Muidugi uskusime viimasena nimetatud infot rohkem, kui internetisaidilt saadut. Aga – kontsert pidi olema 16:00. Ikkagi – kui rong oleks jõudnud sisse õigeaegselt (s.o. 15:34), oleks olnud liigne kiirustamine kohe esinema asuda. Seda enam, et reisimise peale oli kulunud juba umbes 30 tundi. Nüüd oli asi veel huvitavam – nii, kui eesti maja keldrisaalikesse sisenesime, oodati meid näod naerul. Pillide häälestamine võttis juba ise 20 minutit. Lõppkokkuvõtteks oli väga meeldiv õhkkond ja kontsert õnnestus, nagu pidigi.

Ööbisime Pille-Mai ja tema abikaasa meeldivas kodus Lundi külje all.

5. oktoober

Pille-Mai sõidutas meid lahkesti Malmösse. Seadsime end sisse hotelli. Kibekiiresti jättis Pille-Mai meiega hüvasti Malmö muuseumi juures. Lubas tulla õhtul kontserdile, aga ei tulnud. Ootasime kuni muuseumi avamiseni umbes 15 minutit välisukse taga.

12:00 avati muuseumiuksed. Tormasime kohe retsepshuuni, kus aga ei teatud meie esinemise kohta midagist. Suunati meid “selle mehe juurde seal”, kes tassis kohvikulaudu süles. Too transamees siis ütles, et jah, meie esinemine algab hoopis kohvikus ja kell 13:00. Selge. Kolistasime oma asjadega siis teise kohta. Võtsime pillid välja, häälestasime, seadsime üles. Istusime oma lauda ja ootasime, et millal siis “keegi” tuleb ja suhtleb meiega küsimustes mis-kui palju-kellele. Külastajad käisid sisse-välja, sõid-jõid nagu igas tavalises söögikohas. Ei tulnud “õiget meest”, niisiis kella ühe saabudes asusime esinema. Vedas, üks viiulikastiga vanamees oli

kuulama tulnud – ei tea, kust ta teada sai, kohalikus lehes ei olnud mingit viidet, kohviku või muuseumi stendil ei sõnakestki. Aga keda huvitab, see leiab reklaamitagi. Lõpetasime oma esinemise, siis tuli meie juurde keegi habemik ja ütles, et tema on Jeriko klubist, et kus me õhtul esinema peaksime. Esitas ka lihtsa küsimuse: “Kas kell kolm sobib siis tulla soundchecki`?” Aa, no, miks ei! “Aga kui kaugel see koht siit asub?” küsisime meie. “Not so far”, saime vastuseks. Kui olime pillid kokku korjanud, joped selga visanud, polnud ei meest, rääkimata abi pakkumisest uude kohta jõudmisel. Võtsime siis oma nodinad kätte ja asusime teele. Kümme minutit käinud, imestasime, tõesti: “not so far!”. Mõtlesime, et laseme siis niisamuti edasi. Jah, saime kõndida kenasti, enne, kui kohale jõudsime. Siis saime aru, et oleks vist pidanud takso tellima, sest rootslaste vahemaataju on tsipa teistsugune.

Jõudsimegi kohale – Jeriko. Uksed puha kinni. Kobasime seal nati, kuni märkasime õhtuse ürituse reklaamplakatit – püha müristus!!! Groupa esineb hoopis täna kell 20:00!!! Mis me siin teeme? Pisikeselt teadetetahvlilt leidsime “luubiga otsides” ka oma ansambli nime. Appi, kui lahe, me “soendame” Groupat! Emotsioonide kõrghetkel saabus keegi tädi ukse taha ja küsis, kas soovime siseneda. Meie tagasihoidlik vastus kõlas: “Jah, seda küll!” Sisenedes klubisse ootas meid helimees-poiss (kes lõppkokkuvõttes osutus väga osavaks) ja teatas, et me esineme peale Groupat. Oi, mis huvitav variant! Kõigepealt käre, siis vaikne, mis siis ikka. Olime seal pea et tund aega, aga peale helimehe, kes küsimustele vastas: “küsige Orlando käest”, ei tahtnud meiega keegi suhelda. Kui olime laval heliproovi tegemas, vilksatas seesama habemik ka mõned korrad saalis. Kandis lauakesele puuviljavaagna ja kümmekond pudelit vett. Meie ikka veel heliproovis, kui sisse hakkasid tulema Groupa liikmed. Tore, nemad soovisid meiega suhelda. Vahetasime vastastikuseid viisakusi, näksisime ka viinamarju, kuni saabus habe ja tervitas südantlõhestavalt Groupa liikmeid, selekteerides neid hoolsasti välja Wirbli liikmetest. Alles siis adusime, et puuviljavaagen oli mõeldud ju neile! Mis seal ikka, tundsime end ka korraks valge inimesena. Nalja nabani!

Siirdusime linna peale, et süüa. Eestlasele kohaselt sõime muidugi kebabi. Vähemalt midagi teistsugust. Saime tunnikese hotellis puhata, kui jõudis kätte aeg seada sammud taas Jeriko poole. Klubisse jõudes pidime uksel tõestama, et oleme esinejad (siis sai tasuta sisse). Õnnestus. Sisenesime ükskõikse näoga ruumi, kuhu olime ennist jätnud oma pillid. Aga oh uudist: Groupa oli vallutanud ruumi, lisaks sellele ei olnud meie pille kusagil! Sama kähku, kui sisenesime, me ka väljusime, muidugi selg ees. Piletimüüjanna palus meid oodata, kuni “keegi tuleb kohe”. Pika ootamise peale ta tuligi – Eva. Selgus, et meie asjad on viidud ülesse. Sammusime tema järel ja mõne aja pärast sisenesime ruumi, kus olid meie pillid ja (!)puuviljavaagen ja veepudelid.Oi kui mõnus. Nüüd saime võimaluse küsida, mis meilt oodatakse ja miks me oleme pandud mängima peale Groupat. Eva ütles, et kuna me oleme Groupast käredam, sobime me paremini peale neid tantsuks mängima. Meie, ja käre? Kust see info tuleb? “Te ju saatsite oma plaadi meile”. Meil ei olegi plaati! Selgus, et oli oodatud teist gruppi. Aga millist? Muutsime käigupealt ettekavatsetut ja veendusime, et oleksime pidanud omavahel varem ka otse suhtlema. Aga kõige tipuks oli antud kontsert kogu Rootsis veedetud aja jooksul parim – parim publik, parim heli. Meil olid ju omad tuttavad saalis. Ja see oli muusika, mis ei ole tavapärane rootsi kuulajale. Midagi teistsugust, tõdesime.

6. oktoober

Hommikul läks taas lahti orienteerumine rongijaama suunas, mis pidavat olema eriti lähedal hotellile. Polnud viga. Rongisõit sujus, ümberistumine samuti.

13:50 Eskilstuna jaam. Oli rõõm kohata omasid – Untsakaid. Meile oli vastu tulnud tore soomlanna Irene. Sõitsime veidi linnast välja, et majutada end Soome Seltsi korterisse. Pakuti teed, kohvi, saiakesi. Meeldiv vastuvõtt ja hoolitsemine.

16:00 Meid viidi sööma. Kohale jõudes selgus, et seal restoranis ootasid meid ees Eesti Vabariigi aukonsul, kohalik kultuuritöötajate eliit. Õnneks olime mingit aimu saanud, et see on koht, kus tuleb tänada. Oleks sellist infot oodanud juba varem, et oleks ette valmistada jõudnud.

19:00 Kontserdi alustasime meie. Publik oli nati passiivsem kui lõunapool. See oli koht, kus oli väljas plakat. Tore õhtupoolik. Ööbima me ei jõudnudki Soome Seltsi korterisse, sest Irene juures oli huvitavam, saun ja puha. Aga selle eest ööbisid seal korteris Untsakad.

7. oktoober

Sõit Stockholmi. Pool päeva suurlinnas. Mõnus.

17:00 Stockholmist Helsingi suunas. Õnnetuseks olid meie kajuti naabrid hullumeelsed, kisades terve öö. Ega me ei viitsinud kaebama ka minna, ikkagi suur ettevõtmine laeva põhjast unise peaga seitsmendale tekile jõuda.

8. oktoober

Kui meil ei oleks olnud isiklikke huvisid teatud kaupluste vastu Helsingis, siis oleks olnud nati igav sadamas passida. ga saame aru, erinevad firmad, erinevad ajad.

Kodu - mõnus!