1.1.1.1.
Labajalavalss
Labajalavalss on meie aladel tuntud paaristantsudest üks vanemaid. See kuulub
oma sammude iseloomu ja rikkaliku viisirepertuaariga keskeuroopa valsside rühma
(Põldmäe 1937: 22). 1820. aastate paiku hakkas Euroopa ballisaalides
soosingusse tõusnud valss levima ka Eesti külades. Tampere näeb ühte võimalikku
valsi leviku teekonda Kesk-Euroopast Eestisse läbi Peterburi, kuna Peterburi
etendas 19. sajandi alguse Venemaal valsi levikus tähtsat osa. Lisaks andsid
oma panuse valsi tuntusele ka sadamalinnad Tallinn ja Pärnu, kus toimus
eestlaste tihedam suhtlemine teiste rahvustega.
Tampere kirjutab, et eestlased võtsid uue tantsu kiiresti omaks
ning 19. sajandil folkloriseerus valss meie aladel täielikult. Valss kohanes
siinse sõõr- ja voortantsu traditsiooniga ning võttis neilt üle mitmed
liikumise iseärasused. Tantsusammude uusi ja vanu jooni arendati edasi ning
nõnda kujuneski välja meie aladele iseloomulik labajalavalss (Tampere 1975:
60–62). Vana kolonntants tõrjuti välja. Karl Leichteri andmetel kirjutas Riias
töötanud arst Otto v. Huhn oma topograafilis-statistilises ülevaates, et ühe
jaanipäevapeo ajal 19. sajandi alguse Lääne-Eestis ei õnnestunud tal näha enam
torupilli koos vana tantsuga. Seal mängiti viiulivalsse – nii viiul kui
pillilood-tantsud olnud võõrad ning tõrjuvat välja rahvuslikke instrumente,
laule ja tantse (Leichter 1982: 135).
Muusikalist eeskuju said viiuldajad lisaks välislaenudele ka
siinsest populaarsest torupillimuusikast. Torupillil esitatud labajalavalsi
meloodiad olid lihtsa ülesehitusega. Viisid olid peamiselt astmelise
liikumisega ning ühe- või kaheosalise struktuuriga (A või AB). Torupilliviise
hakati mängima ka viiulil ning kahe viiuli koosmäng võimaldas imiteerida
torupillipärast esitust, kus üks viiuldajatest mängis meloodiat ning teine
burdoonsaadet. 19. sajandi lõpu viiuli-labajalavalsid muutusid tihti kolme- ja
neljaosalisteks.[1]
Labajalavalsi nimetus omandas aja jooksul rohkesti kohalikke erikujusid. Pärnumaal
on näiteks labajalavalsi rahvapäraste nimetustena kasutusel olnud labajalg ja löss, harvem ka valts ja harju keskmine. Labajalavalss hakkas
Eestis levima varem kui polka. Nende omavahelist ajaloolist suhet väljendab
selgesti Tori viiuldaja Mihkel Toomi selgitus 1936. aastast: "Tantsiti –
vanad lössi, noored polkat. Polkat mängis juba isa, löss on vanem" (Pulst
1971: 1008).