1.1.1.3.
Viiuli kasutamine tantsusaateks
Tantsude saatemuusikal on tähtis osa liigutuste koordineerimisel
ja tantsu üldisel õnnestumisel. Viiul sobis varem kasutatud torupillist
paremini uute tantsulugude mängimiseks. Nii labajalavalss kui ka polka eeldavad
selgelt aktsenteeritud mängimisviisi. Torupilli ehitusest tulenevate
iseärasuste tõttu on nootide rõhutamise võimalused äärmiselt piiratud. Pilli
tuulekott annab sõrmisele heli tekitamiseks vajalikku õhku, kusjuures õhuvool
on kuni koti tühjenemiseni katkematu. Helide aktsenteerimine sõrmise abil ei
ole võimalik, seevastu saab viiulipoognaga takti rõhulised osad hõlpsasti esile
tuua.
Kõige arenenumaks tantsupiirkonnaks Eestis peavad rahvatantsu
uurijad Põldmäe ja Tampere Ida-Harju ranniku Kuusalu ja Jõelähtme kihelkonda,
nimetades sellest piirkonnast 1938. aastaks kogutud tantsuainest mahukaimaks
(nelikümmend erinevat tantsu) (Põldmäe, Tampere 1938: 29). Rikkaliku tantsuvara
olemasolu peamiseks teguriks peetakse sajandeid väldanud suhtlemist
soomlastega, mis oli märgatavalt tihedam kui lävimine sisemaiste eestlastega.
Vaesemaks piirkonnaks tantsude osas peetakse aga Kesk- ja Lääne-Eestit, kus on
tantsitud peamiselt labajalavalssi ja polkat. Seda kinnitab ka 20. sajandi
alguse Põhja-Pärnumaa kihelkondadest
kogutud muusikaline materjal.
Ajavahemikul 1936–1937 helisalvestatud
Põhja-Pärnumaa viiulirepertuaarist on võimalik järeldada, et Tori ja Vändra piirkonna
pulmades tantsiti 20. sajandi algul valdavalt uuemaid paaristantse (labajalg,
polka). Teiste tantsude osakaal oli nimetamisväärselt väiksem. Tori ja Vändra
rahvapillimeestelt helisalvestatud pillilugude žanriline jaotus on kujutatud
joonisel 1.
Joonis 1. 1936–1937.
aastal heliplaadistatud Tori ja Vändra kihelkonna viiulirepertuaari žanriline
jaotus
Joonis näitab, et kõige enam on Tori ja Vändra kihelkonna viiuldajailt
20. sajandi algul salvestatud labajalavalsse ja polkasid (vastavalt 46% ja 42%
kogu ainesest). Polkamasurka[1]
oli nendega võrreldes vähepopulaarne (6%). Ülejäänud osa salvestatud
tantsuviisidest – samuti 6% –
moodustavad eritantsud. Need on sajandivahetuse moetantsud (nt Seitse, Talupoeg jt), mille saatemuusikast olid olemas nii vokaal- kui
instrumentaalvariandid.
Helisalvestatud viiulilugude kogum pole siiski vaieldamatu alus
väitmaks, et nende viiulipalade žanriline kooslus
annab objektiivse pildi tegelikust muusikasituatsioonist Põhja-Pärnumaa
külades. On võimalik, et vastav komisjon, kelle ülesandeks oli plaadistatava
repertuaari üle otsustamine, selekteeris viiuldajate poolt eelnevalt
ettemängitud palade hulgast need, mida nad soovisid plaadistada. Vanemate
palade eelistamine ja uuemate kõrvale jätmine võis olla salvestajate tahtlik
valik.
Üldistusena kogu Eesti kohta võib siiski ütelda, et Lääne-Eestis
(Vigala, Pärnu, ka Suure-Jaani) oli kõige populaarsem labajalavalss, nagu
näitab ka joonis 1. Lõuna-Eesti kihelkondades eelistati enam polkat. Moodsamaid
tantse tantsiti rohkem põhja pool rannikualadel, mis oli tingitud soome
kultuuri mõjust.