1.2.3. Heliplaadistamise aktsioon
Eesti rahvamuusika kogumise ajaloos omavad suurt väärtust heliplaadistamise
suuraktsiooni käigus aastatel 1936–1938 salvestatud rahvalaulud ja
rahvapillilood, mille hulka kuuluvad ka käesolevas töös uuritavad viiulipalad.
Heliplaadistamise põhilisteks korraldajateks olid August Pulst Muusikamuuseumist ning Herbert Tampere Eesti
Rahvaluule Arhiivist (edaspidi ERA).
Foto 7. Heliplaadistamine Muusikamuuseumis 29. mail 1936. Vasakult:
Juuli Ott, Maria Paemurd, Liisu Tamp, August Pulst, Mari Kilu ja Herbert
Tampere. Foto: P. Parikas, Eesti Rahvaluule Arhiiv
1936. aastal muretses Riigi Ringhääling endale Ameerikast
esimese heliplaadilõikaja. Uudse tehnika olemasolu ärgitas ERA töötajaid
alustama rahvamuusika süstemaatilist salvestamist. Riigi Ringhäälingu ja ERA
esimesel ühisel koosolekul 4. aprillil 1936 tehti põhimõtteline otsus
rahvamuusika jäädvustamiseks, kuid päevakorrapunkti juures, mis puudutas
küsimust, keda kutsuda helisalvestamisele, jäädi hätta. Järgnevaks
nõupidamiseks kutsuti kohale Pulst,
kellel oli ringreiside käigus kogunenud hulgaliselt teavet rahvapillimeeste
kohta (Pulst 1967: 700–701).
Heliplaadistamist korraldavateks institutsioonideks olid seega ERA,
Muusikamuuseum ja Riigi Ringhääling. Plaadistamise etappe oli planeeritud läbi
viia neli (1936, 1937, 1938, 1939). Rahapuudusel ja poliitiliselt ärevate
aegade tõttu jäi neljas toimumata, kuid ka kolme salvestussessiooni tulemused
olid märkimisväärsed.
Plaadistamisel püüti lähtuda printsiibist, et esindatud oleksid
kõik iseloomulikud rahvamuusika piirkonnad. Analüüsime järgnevalt neid
valikuvõimalusi, millest sõltus viiuldajate helisalvestamine. Plaadistatavate
pillimängijate leidmisel võeti aluseks juba olemasolevad välitööandmed 20. sajandi alguse külaviiuldajate kohta.
Need pärinesid kahest allikast: ERA-st ning Muusikamuuseumist.
Kaart 1. Teave
rahvapäraste viiuldajate kohta Eesti kihelkondades 19. sajandi lõpul ja 20.
sajandi algul. Esile on tõstetud Tori kihelkond (64 viiuldajat) ja Vändra
kihelkond (5 viiuldajat).
Kaart 1 näitab, kui palju viiuldajaid oli
rahvamuusika kogujaile tegelikult teada 20. sajandi esimeseks veerandiks ning
millistest kihelkondadest need pärinesid.[1]
Number kihelkonna kontuuril tähistab viiuldajate koguarvu ERA ja
Muusikamuuseumi andmete põhjal.
Analüüsimisel ilmnes, et kahe arhiivi
andmed on mitmes piirkonnas pigem erinevad kui kattuvad. See tulemus andis
tõuke statistilise üldistuse koostamiseks, mis on esitatud joonisel 4.
|
Joonis 4a. (märkus: ERM-i
asemel peab olema ERA) |
Joonis 4b. (märkus:
ERM-i asemel peab olema ERA) |
Joonis 4. Võrdlevad andmed Eesti maakondades
tegutsenud külaviiuldajate kohta ERA-s ja Muusikamuuseumis
ERA ja Muusikamuuseumi andmete
erinevusel on mitu põhjust, nimetagem siin olulisemad. ERA andmed näitavad
viiuldajaid, kellelt on muusikat helisalvestatud. Muusikamuuseumi andmestik
põhineb teabel külaviiuldajate tegutsemise kohta, arvestamata nende mängutaset
ja asjaolu, kas nende esituses on viiulimängu salvestatud. Seoses sellega on erinev ka ajavahemik, mida
arhiivides olev teave esindab. ERA materjalid pärinevad vahemikust 1912–1938,
hõlmates seega tegelikult ka plaadistamise aktsiooni käigus lisandunud
pillimehi. Muusikamuuseumi materjalid annavad ülevaate viiuldajaist, kes
tegutsesid 19. sajandi lõpus ning 20. sajandi algupoolel (seega oli osa neist
plaadistamise ajaks juba surnud). Muusikamuuseumi informatsioon pärineb
valdavas osas Pulstilt. Ta kirjutas andmeid viiuldajate kohta üles, esiteks,
oma kodukihelkonnas (sellega on seletatav Tori kihelkonna viiuldajate rohkus),
ning, teiseks, ringreiside käigus. See tähendab, et tal on rohkem materjali
nende paikade kohta, mida ringreisid hõlmasid. Olemasolevad andmed ei anna
kindlasti objektiivset pilti viiuldajate tegelikust hulgast.
ERA ja Muusikamuuseumi teave oli siiski
peamine allikas nende viiuldajate
valimisel, keda kutsuti osalema 1936–1938. aasta heliplaadistamistele. Pulst
selgitab oma memuaarides, milliste põhimõtete alusel helisalvestamise esimene
sessioon läbi viidi. Sisulise külje üle otsustasid ERA ja Muusikamuuseum:
Eesti Rahvaluule
Arhiiv ja Muusikamuuseum nõustusid omavahel nii, et esimene annab
kohalekutsutavatest 30-st /muusikust/ ühe
ja teine, Muusikamuuseum, 29. […]
Paladevalik plaadistamiseks aga tehakse ühiselt (ib: 697–698).
Järgnev kaart näitab, milline oli
heliplaadistamistel osalenud viiuldajate tegelik arv ning millistest
kihelkondadest need viiuldajad pärinesid.
Kaart 2. 1936–1938.
aasta heliplaadistamisel osalenud viiuldajate tegelik arv kihelkonniti. Esile
on tõstetud Tori kihelkond (3 viiuldajat) ja Vändra kihelkond (2 viiuldajat).
Võrreldes kaarte 1 (teave külaviiuldajate
kohta Eesti kihelkondades 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul) ja 2, näeme,
et tegelikult ei ole helisalvestuste aktsiooni käigus valminud plaatidel sugugi
esindatud kõik Eesti muusikapiirkonnad. Valdav osa ainesest pärineb Pärnu- ja
Viljandimaalt, kuid näiteks Tartu-, Lääne- ja Saaremaad ei esinda ükski
viiuldaja.
1930. aastate plaadistamise aktsiooni käigus salvestati peaaegu
kõigil rahvapillidel esitatud muusikat.[2]
Plaadistamise tulemusena lisandus arhiivi ka olulist kontekstuaalset teavet
rahvamuusikutest. Iga esitaja kohta täideti teateleht, kuhu lisaks
tavapärastele isikuandmetele pandi kirja informatsioon esitaja muusikaliste
oskuste kohta (nt kas esitaja tundis nooti, kes oli olnud tema õpetaja jms).
Teatelehe lõppu võeti esitajalt allkiri, kirjaoskamatuilt aga kolm risti (Pulst
1967: 697–704).[3]
Komisjon,
kes heliplaadistamise esimese järgu (11.–29. mai 1936) sisulise kava koostas,
tuli kokku 9. aprillil 1936 ning sinna kuulusid Riigi Ringhäälingu direktor
Fred Olbrei ja saatekava korraldaja Felix Moor, ERA direktor Oskar Loorits ja
folklorist Herbert Tampere ning Muusikamuuseumi asjaajaja August Pulst (ib:
701). Viimasel õnnestus Muusikamuuseumi esindajana Riiklikult
Propagandatalituselt hankida plaadistamise aktsiooni jaoks vajaminev
toetussumma. Tingimuseks seati, et plaadistamiseks valitud palad kantaks ette
muusikakomisjonile, kuhu lisaks ERA ja Muusikamuuseumi esindajatele peavad
kuuluma ka toetussumma andja ning
Tallinna konservatooriumi esindajad (kelleks olid Artur Kapp ja Adolf Vedro).
Foto 8.
Komisjon hindamas rahvapillimeeste mängu 1936. aasta helisalvestamise eel.
Vasakult: Jaan Piht, Mart Jantson, Mihkel Toom komisjoni liikmed August Pulst
ja Felix Moor (seisavad); Fred Olbrei(?), Herbert Tampere ja Adolf Vedro. Foto:
H. Soosaar, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum
Ülal
esitatud andmed demonstreerisid, et heliplaadistmine ei hõlmanud Eestit
tervikuna. Lisaks sellele ei anna heliplaadistatud materjal täielikku ülevaadet
ka tolle aja rahvapillimeeste repertuaarist, sest kogu protseduur oli suuresti
nö kõrgemalt poolt juhitud. Milliseid lugusid rahvapillimees salvestusel
mängima pidi, seda otsustati ettemängimiste põhjal sageli pillimehe eest ära ilma
viimasega konsulteerimata.
Kuigi pillimeestele oli helisalvestamise kogemus
esmakordne ning esinemissituatsioon erines suuresti tavapärasest, läks
plaadistamine igati korda. August Pulst
meenutab:
Valitud palade
heliplaadistamine Riigi Ringhäälingus õnnestus üle ootuste hästi. Ainult
võõrastav oli märguandmine, kätega vehkimine mikrofoni ees mängu alustamiseks.
See erutas pillimehi algul. Värviliste märgutuledega mängijad siiski ei olnud
harjunud (Pulst 1967: 708).
Pillimeestele mängiti plaadistamise
sessiooni lõppedes nende endi poolt sissemängitud lood ette, mille peale
pillimehed arvasid, et nende panus pillilugude kvaliteedi osas on olnud
minimaalne. Kui salvestamise järel
meestele nende pillilugusid taasesitati, olid nad vaimustuses ega uskunud
esialgu, et see nende mäng on. Pulst tsiteerib külaviiuldajate arvamust:
Egas me põle nii easte mängind, ku laat mängib (Pulst 1971: 1007).
Helitehniku
pakkumise peale võtta koju kaasa terasnõela poolt välja lõigatud laastupundar,
vastas viiuldaja Mihkel Toom:
See o nüüd mu ing, mis mu seest välla võeti!
Selle viin koju ja näitan teistele ka (Pulst 1971: 1007).
Heliplaadistamise käigus olid külaviiuldajad
asetatud situatsiooni, mis oli uudne ja sellega seoses nende jaoks ka
erakordselt põnev. Rahvamuusika heliplaadistamise tähtsust rõhutab seik, et
salvestatud muusika avalikul ettekandel 14. septembril 1936 viibisid Tallinna
konservatooriumi saalis nii konservatooriumi õpilased ja õpetajad,
Muusikamuuseumi ühingu liikmed kui ka ajakirjanikud (Pulst 1967: 76).
Järelikult leidis rahvamuusika plaadistamine üldsuse hulgas laiemat kõlapinda.
Igast plaadist valmistati kolm eksemplari: ERA-le, Muusikamuuseumile ning Riigi
Ringhäälingule. Viimane mängis neid raadiosaadetes.
Salvestatud
repertuaar pakub rahvamuusikast huvitatuile ainulaadset informatsiooni 1930.
aastate muusikasituatsioonist. Ka käesolevas uurimuses analüüsitavad
viiulipalad pärinevad kõnealustelt heliplaatidelt.
Joonis 5. Statistiline kokkuvõte
plaadistamise aktsiooni käigus helisalvestatud rahvapärasest viiulimuusikast