1.3.1. Naaberkihelkonnad Tori ja
Vändra
Pärnumaa oli 1930. aasta andmetel Eesti suurimaid maakondi. See piirnes
põhjas Lääne-, Harju- ja Järvamaaga, kagus Viljandi- ja Valgamaa ning Läti
Vabariigiga. Kirdes tungib Pärnumaa endiselt kiiluna Harju- ja Järvamaa vahele
– nii võib kirjanduses kohati leiduvat väljendit Kirde-Pärnumaa Tori ja Vändra kihelkondade kohta pidada
täpsustatumaks määratluseks.
1930. aastatel jagunes Pärnumaa üheteistkümneks kihelkonnaks (kaart 3),
millest Vändra oli Saarde ja Pärnu-Jaagupi järel pindala suuruse poolest
kolmandal kohal. Tori kihelkond oli väiksem.
Kaart 3. Pärnumaa 1930.
aastal. Triibulised alad tähistavad Tori ja Vändra kihelkonda
Tori kihelkonna pindala oli 1930. aastal 523,6 km2 ning see asus
Pärnumaa kitsama keskosa idaserval vastu Viljandimaad. Naaberkihelkondadeks
olid Vändra, Pärnu-Jaagupi, Pärnu ja Saarde. Kihelkonna keskus Tori alevik asus
20 kilomeetri kaugusel Pärnu linnast. Kihelkond oli jagatud neljaks vallaks:
Are, Suigu, Taali ja Tori. Külasid oli 54, mõisaid 8, talusid 1052, rahvakoole
14, rahvaraamatukogusid 12. Vaadeldaval perioodil tegutses Tori kihelkonnas 57
erineva suunitlusega seltsi ja ühingut.[1]
Vändra kihelkonna pindala oli 583,1 km2 ning see moodustas Pärnumaa
kirdenurga Harju-, Järva- ja Viljandimaa vahel, piirnedes Pärnu-Jaagupi ja Tori
kihelkonnaga. Kihelkonna keskus Vändra alev asus 42 kilomeetri kaugusel Pärnu
linnast. Kihelkond koosnes neljast vallast: Lelle, Uue-Vändra, Vana-Vändra ja
Viluvere. Külasid oli 75, mõisaid 12, talusid 1192, rahvakoole 13,
rahvaraamatukogusid 8, mitmesuguseid seltse ja ühinguid 59.
Mõlemad vallad kuulusid 1930. aastatel nii majanduslikult kui ka
kultuuriliselt hästi arenenud administratiivsete üksuste hulka.
20. sajandi esimese poole kirjelduste põhjal iseloomustas Tori ja Vändra
kandi loodust soode ja rabade rohkus ning ulatuslikud metsatasandikud. Tori
kihelkonna kohta märgitakse, et soo ja metsa tõttu oli asustus kihelkonnas
suhteliselt hõre, kohati puudus täiesti. Paljud Vändra kihelkonna talud
asetsesid laialipillutatult, just nagu "ära eksinult". Teeäärne
hoonestus paiknes mõlemal pool teed ahelküladena.
Seoses jõgede rohkuse ning küllaltki soise pinnasega oli liiklemine teataval
määral raskendatud. Vaatlusalusel perioodil kasutati siiski juba samu suurema
asustusega paiku ühendavaid teid nagu tänapäevalgi: Pärnu–Vändra–Türi maanteed
ja Raeküla–Sindi–Tori–Vändra maanteed,
millest kumbki kulges erineval pool Pärnu jõge. Nende kahe suurema tee kaudu
toimuski igapäevane inimeste ning kauba liikumine lähipiirkonnas (talumehed
omavahel) ning ka ühendus kaugemate
naabritega Pärnus ja Paides.
Otsesuhtlemine Tallinnaga sai võimalikuks kitsarööpmelise Eidapere–Pärnu
raudteeharu ehitamise järel 1928. aastal. Viluvere raudteejaamast viis kümne
kilomeetri pikkune harutee Vana-Vändrasse. Rahvapillimeeste elulugudest selgub,
et rong oli peamine liiklemisvahend, kui oli vaja sõita näiteks Muusikamuuseumi
poolt korraldatavatele ringreisidele või pidudele. Tori viiuldajad kasutasid
kodujaamana Tootsi, Vändra mehed Lelle raudteejaama. Veel mainitakse 20.
sajandi alguse Pärnumaa kirjeldustes autobusse, mis sõitsid Pärnust igasse
suunda, kus teeolud vähegi lubasid.
1922. aasta rahvaloenduse andmetel elas Pärnumaa rahvastikust
75% maapiirkonnas, ülejäänud elasid linnades ja alevikes. Pärnumaa suuremad
talukohad olid koondunud Tori ja Vändra piirkonda. Üle 60% elanikest tegeles
1930. aastatel põllumajandusega.
Tori koduloouurija Mihkel Tilk loendab laulukoorides lauljate
ameteid, mida sealkandis peeti ja see annab ülevaate ka tolle aja
tegevusaladest kihelkonnas. Koorilauljate hulka kuulus koolmeistreid,
rätsepaid, aidamehi, kaupmehi, tislereid, taluperemehi, ehitustöölisi,
kingseppi, sadulseppi, möldreid, taluteenijaid, kudujaid, seppi,
vallaametnikke, õmblejaid, posti- ja pangaametnikke, pottseppi (Tilk 1978:
39–42). Peamiselt tegelesid Tori ja Vändra elanikud siiski põllumajanduse ning
loomapidamisega, vähem ka metsanduse ja aiandusega. Tööstusettevõtteid oli Tori
kihelkonnas väga vähe.