1.3.3. Tori ja Vändra
kihelkonna viiuldajad
August Pulst meenutab oma käsikirjalistes
mälestustes "Muusika ja näitemäng Toris" mälu järgi umbes 60
viiuldajat, kes tegutsesid 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi esimesel poolel
Tori ja Vändra kihelkonnas (Pulst 1971: 977–1090). Aastatel 1936–1938
helisalvestati viie Tori ja Vändra kandi viiuldaja pillimängu. Salvestamise
täpsed valikuprintsiibid pole teada, kuid tõenäoliselt langes valik
kihelkondade tuntumatele viiuldajatele. Tori koduloouurija Mihkel Tilk on kirjutanud, et esile kerkisid
üksikud kõrgetasemelised pulma- ja pidupillimehed: Kaarel Romberg, Andres
Rogenbau, Mihkel Toom, Mart Jantson jt (Tilk 1978: 10). Üheks
valikuprintsiibiks võis tõenäoliselt olla ka pillimeeste oskus mängida nn vanemaid tantsuviise
(labajalavalsse ehk lösse ja polkasid). Kuigi helisalvestamisel osalenud
viiuldajad oma ea tõttu enam aktiivset pulmapillimehe ametit ei pidanud, oli
tolle ajani säilinud nende hea mänguoskus.
Põhja-Pärnumaa viiuldajatest osutusid
väljavalituiks Tori kandi pillimehed Mihkel
Toom ja Mart Jantson ning Vändra kihelkonnast pärit viiuldajad
vennad Anton[1]
ja Hendrik Adamson (hiljem Jõearu).
Viiendana salvestati Tori kihelkonna viiuldajat Aleksander Aaviksood, kelle
isik ja pillilugude muusikaline analüüs jääb käesolevast uurimusest välja
materjali vähesuse tõttu. Lisaks eelnimetatuile oli heliplaadistamisele
kutsutud ka kuues viiuldaja Uueda Jüri Saal Torist, kuid ta jäi salvestamisele
teadmata põhjusel tulemata (Pulst 1967: 702–705).
Esimesel heliplaadistamise sessioonil 1936. aastal salvestati Tori
kihelkonna viiuldajaid Mihkel Toomi ja Mart Jantsonit. Nende mahukast
repertuaarist valiti eelkuulamisel välja kakskümmend üks viiulipala. Pulsti
mälestustest võime lugeda lisaks, kuidas ta käis 1933. aastal Tori viiulimeeste
pillimängu nende kodukohas üle kuulamas. Palade ettekandmine vältas seitse ja
pool tundi. Viiuldajad mängisid kokku viiskümmend üks pillilugu ega korranud
neist ühtegi (Pulst 1971: 992–999).
1937. aasta sessioonile oli teiste seas kohale kutsutud Vändra kihelkonna
viiuldaja Hendrik Adamson, kes ka ainsana Tallinnasse plaadistamisele ilmus,
tuues kaasa oma venna Anton Adamsoni.
Lisaks sellele, et Pulst korraldas kodukandi viiuldajate heliplaadistamist,
pani ta kirja ka põhjalikku informatsiooni nende kultuurilise konteksti ning
viiuldajate kui isiksuste kohta. Käsikirjaliste memuaaride peatükis
"Rahvamuusika Toris" selgitab Pulst oma huvi rahvapillimeeste vastu
ning põhjendab varasemale kogumistööle viidates selle kirjatöö suunitlust:
Peab aga tähendama, et kuigi sõnad, viisid ja lood laitmatult
kirja pandi, jäi esineja-laulja ja mängija, pillikäsitaja isik arvestusest
hoopiski välja. [...] Olles ise torilane, teritan mälu, et esile tuua kõike, mida ajajooksul
sellelt alalt Toris kuulnud ja näinud (Pulst 1971: 925).
Tema memuaaride peamine eesmärk on
[…]
just esinejate rahvalaulikute-pillimeeste kohta võimalikult elulooliste andmete
esiletoomine. Samuti ka mõnda nende kodudest, ümbrusest, miljööst äramärkida,
milles elasid, töötasid, laulsid ja mängisid ning muudki veel sinna juurde –
näiteks nende iseloomustamine (Pulst 1967: 699).
Kõige üksikasjalikumalt on Pulst kirjeldanud Tori kihelkonna viiuldajaid,
kuna ta tundis paljusid neist isiklikult. Mälestustes loendatud ligikaudu saja
neljakümnest viiuldajast, kelle tegutsemisaeg jääb 19. sajandi teise poolde ja
20. sajandi algusesse, elas kuuskümmend neli Tori kihelkonnas.
Järgnev skeem joonisel 6 aitab käesoleva töö huvikeskmes olevaid Mihkel
Toomi ja Mart Jantsoni asetada omaaegsese Tori kihelkonna viiuldajate laiemasse
konteksti.
Joonis 6. Tori kihelkonna viiuldajad 19. ja 20. sajandil August Pulsti andmetel
(Pulst 1971: 977–1090). Noodimärk viitab viiuldaja
nooditundmisele. Tärniga on tähistatud konservatooriumis õppinud viiuldajad.
Nooled viiuldajate vahelistele
muusikalistele kontaktidele.
Joonisel 6 kujutatud skeem on käesoleva töö autori poolt koostatud nii, et
selle ülaossa on paigutatud vanemad ning alaossa nooremad viiuldajad. Skeem
hõlmab 64 Tori kihelkonna viiuldajat, kellest vanim (Tõnis Võlts) sündis aastal
1808 ning noorim (Gustav Tilk) umbes aastal 1890. Neljateistkümne viiuldaja
kohta on teada, et need tundsid nooti. Kolm viiulimängijat olid haridust saanud
konservatooriumis: Kaarel Romberg Pariisis ning Andres Roogenpuu ja Felix Ritso
ilmselt Peterburis.
Nooltega on joonisel ära märgitud eelkõige Jantsoni ja Toomi olulisemad
suhted teiste viiulimängijatega, olenemata sellest, kas tegemist oli otsesuhete
või vahendatud suhetega. Loomulikult oli viiuldajate kogu suhtlusring laiem.
Nii Mihkel Toom kui Mart Jantson on viiulimängu ja pillilood esmalt õppinud kas
oma vanaisadelt, isadelt või
naabrimeestelt. Siiski tuleb viiuldajate olulisteks muusikalisteks eeskujudeks
pidada ka Pariisi konservatooriumis aastatel 1850–1852 viiulit õppinud Kaarel
Rombergi (1830–1876), Andres Roogenpuud (1821?–1906), kes samuti oli
konservatooriumis õppinud. Märkimisväärne mõju nende mängule oli ka Roogenpuult
noodiõpetust saanud rahvaluule kogujal, seltskonnategelasel ja viiulimeistril
Jaan Jürvetsonil[2] (Pulst 1971: 977–1090; Tilk 1978: 45).
Vändra kihelkonna kultuurielu kohta on uurija käsutuses olev konkreetne
teave tunduvalt napim Tori kihelkonda puudutavast informatsioonist. Pulst on oma memuaarides lisaks
külaviiuldajatele põhjalikult kirjeldanud kodukihelkonna kultuurielu. Muude
piirkondade puhul on talle huvi pakkunud vaid viiuldajate isiksused – nende
elukäik, pillimeheks kujunemise tee ning hilisem muusikaline tegevus. Nii on
viiuldajate taustakirjeldus mõneti Tori-keskne. Pulsti memuaaride kõrval
kasutatud allikad võimaldavad meil siiski saada üldise ettekujutuse kahe naaberkihelkonna kultuurilisest
situatsioonist 20. sajandi algupoolel.
Meid huvitab, milline oli külaviiuldajate seos selle taustaga ning milline oli
kultuurikonteksti mõju nende muusika alasele tegevusele. Pöördume selle
küsimuse juurde tagasi peatüki kokkuvõttes, olles eelnevalt Pulsti vahendusel
lähemalt tutvunud ka Vändra ja Tori viiuldajate elukäiguga.
Kaart 4. Tori ja Vändra
ümbrus ning viiuldajate kodukülad: Muti (Mihkel Toom), Mannare (Mart Jantson)
ja Roja (vennad Adamsonid)
Ehkki siin vaadeldavaid viiuldajaid eraldab kihelkonnapiir, paiknevad
nende kodukülad väga lähestikku, kujutades just nagu ühenduspunkte kahe
kihelkonnakeskuse vahel.[3]