1.3.3.1. Mart Jantson ja  Mihkel Toom Tori kihelkonnast

Foto 10. Mihkel Toom (paremal) ja Mart Jantson heliplaadistamisel 1936. aastal. Foto: P. Parikas, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum

Mart Jantson (1872–1948) on pärit Tori kihelkonna Tori valla Mannare küla Männi talust. Talu järgi sai ta laiemalt tuntuks kui Männi Mart. Heliplaadil on kasutatud nime Mart Männimets.

Pulst kirjeldab Männi Marti kui pikka, tüsedat, tugeva kehaga ja sirge seljaga meest, kes oli rõõmsameelne, punetava palgega ja pikaldase loomuga. Tugevad käed ja jämedad sõrmed aitasid teda tema ametis, milleks oli ehitustöö. Ta töötas koos teiste ehitajatega ning töö viis teda sageli mitmekümne kilomeetri kaugusele kodukohast. Tema töö kohta ehitustel on räägitud, et ta oli suhteliselt laisk, kuid kui midagi ette võttis, siis tegi seda hoolsalt.

Männi Mardi põhienergia ja -huvi kulus pillimängule. Võib ütelda, et Mart oli hingelt sündinud pillimees. Pulst kiidab tema väsimatust pillimängu alal, üteldes, et sellest Mart ei tüdinenud, vastupidiselt oma päevatööle, kus ta enesele liiga ei teinud ja oma konti üleliia ei vaevanud (Pulst 1971: 1015).

Pulsti andmetel oli ka Mardi vanaisa Jaan tegutsenud viiuldajast pulmapillimehena, samuti isa Peet ja vend Mihkel – nii oli Mardil hea eeskuju viiulimängu alal juba kodus olemas. Peres olevat olnud kolme peale üks viiul, mis takistas mängimist. Veelgi tülikamaks tegi olukorra isa vasakukäelisus, sest ta asetas viiulikeeled peegelpildiliselt pillile. Pillikeelte pidevast ümberasetamisest olevat tekkinud pisikesed peretülid (Pulst 1971: 1012).

Männi Mart oli Tori Muuseumi (esimene kihelkondlik muuseum) asutajaliige ning kirjutas alla selle põhikirjale 18. jaanuaril 1934. aastal. Ta lootis end muuseumiühinguga sidudes, et saab rohkem pilli mängida ja raha teenida. Tema lootused täitusidki. Pulsti mälestuste järgi oli Mart alati kohal, kui ta temal tulla palus. Kuna edu oli kõikjal väga suur, siis oli see piisavaks tõukejõuks ka järgmistele esinemistele. Edu tõstis pillimehe eneseteadvust ning lasi tal kaubelda oma "hinna" üle. 11. veebruaril 1935. aastal sai Pulst Mardilt järgmise kirja, milles pillimees seadis ringreisi korraldaja valikute ette, teades ning tundes oma väärtust:

Teatan Teile, et minust jääb seekord ringreisule tulemata selle palga ports […] ei meeldi mulle. Kui 2 krooni päevas saab, sis tulen küll. Pane teised mängumehed minu järel teist äält mängima, sis olen sellega rahul et kõigel on ühesugune palk. Mina katsun õppi ja arjutada et mäng param on ja pealtkuulajatel on ka kenem kuulatada … Pastlad pigistavad (ib: 1014).

Sagedaste esinemiste tõttu tuli Mardil ette peretülisid, kuna tema kiindumust muusikasse kodus ei aktsepteeritud. Eelkõige ei mõistnud pillimeest tema naine. Sagedased olid juhtumid, mil Mardi abikaasa kannatus katkema kippus. Kuuldes Mardi plaanist lahkuda kodust peaaegu kuuks ajaks, et esineda rahvamuusika ringreisil, olevat abikaasa ütelnud järgmist:

Ah, sina tahad mööda maailma ulkuma minna, ei viitsi kodu tööd teha. Ku lähäd, ä sis oma nägu enam kodu näita! Sügise olli põllu natukesel oter valmis, tarvis kokkupanna. Tema aga mängib toas pilli, ütleb: "Mina olen pillimees. Mina tahan mängida, põllule ei tule!" Pillimehed o püsti kuradid! (ib: 1013).

Abikaasa oli olnud korralik töötegija ning iseloomult äge. Lapsi sündis Mardi perre kaks – tütred Alma ja Hilda. Viimane rääkis August Pulstile oma isast kui pikaldasest ja lõbusast mehest, kes tihti ema käest õiendada sai. Pulst hindas Männi Marti kui viiuldajat väga kõrgelt. Ta kirjutas:

Toris aga leidus mees, kes kunstmuusika eeskujul soolo-viiulile teise viiuliga teist häält kaasamängis ja seda mitte noodist, vaid isikliku kuulmise järel. Selleks oli vana viiuldaja Männi Mart. Temal oli haruldast kõrva ja kuulmist (Pulst 1971: 978).

Pulsti järgi oli Männi Mart üks väheseid tolleaegseid külaviiuldajaid, kes suutis vabalt pillilugudele kaashäält improviseerida (Pulst 1965a: 403).

Rahvamuusika lavakontserte ja muid ettekandeid käisid kuulamas ka professionaalsed muusikud, kelle seas äratas Mardi viiulimäng tähelepanu. Näiteks 1936. aasta 14. septembril kuulati Tallinna Konservatooriumi saalis üle esimesi äsja plaadistatud helisalvestusi, millel mängisid ka Tori viiuldajad. Pulst meenutab, et pärast ettekannet küsinud konservatooriumi direktor Aavik, kas Männi Mart on helikunstnik või külapillimees ja kuuldes, et too on külapillimees, lisanud järgmist: "Ta peab ju siis väga hea mängija olema!" (Pulst 1967: 761).

Lisaks viiulile oskas Mart mängida klarnetit ja lõõtspilli – viimast pisut rohkem, ning oli seetõttu pulmapillimehena nõutud nii viiuli- kui lõõtspillimängijana. Ümberkaudseid pulmapidusid planeeriti selle järgi, kuidas pillimehel aega oli. Mardi järgi oli suur nõudlus. Pikkadel talveõhtutel juhtus sageli, et üks pulm järgnes teisele ning kodutööd jäid tegemata. Männi Marti võib seega nimetada elukutseliseks pulmapillimeheks.

Männi Mart oli aastatel 1933–1936 üle-eestilistel rahvamuusika kontsertidel kõige rohkem esinenud rahvapillimees. Ta oli kaastegev üheksal ringreisil, esinedes kokku kolmesaja seitsmekümnes saalis toimunud seitsmesaja viieteistkümnel kontserdil kaheksakümne kolme tuhande viiesaja seitsmekümne ühele kuulajale.

Heliplaadistamisel (1936) jäädvustati esimeste lugude hulgas Mart Jantsoni (Mart Männimets) ja Mihkel Toomi koosmängus kolmteist ning Mardi soolomängus viis viiulipala.

Mihkel Toom (1873–1958) pärineb Tori kihelkonna Tori valla Muti küla Lepiku talust. Nagu Männi Mart, nii sai ka Mihkel Toom oma pillimehenime Lepiku Mihkel talu järgi. Heliplaadil on kasutatud tema kodanikunime.

Pulsti mälestuste kohaselt oli Lepiku Mihkel kasvult keskmisest pikem ja mitte tüse. Kehahoid oli Mihklil veidi kühmus. Pilli mängides kaldus ta kehaga lainetades tugevasti ette ja taha, lüües terve labajalaga "takti kaasa".

Peamise elatise sai oli Mihkel talupidamisest. Suved olid töötegemise poolest väga pingelised. Nendele vastukaaluks peeti – enamasti talviti – pikki pulmapidusid. Mihklil oli üheksa õde-venda, kelledest noorim vend oli talus alaliseks töömeheks. Nii sai võimalikuks Mihkli sagedane eemalviibimine talutööde juurest, et käia pulmapillimeheks.

Mihkli naine Anna oli pärit samast külast. Nende pulmapidu 1901. aasta septembrikuus oli nädala pikkune ning kahe otsaga: peigmehe ja pruudi kodus. Pulmapillimeheks oli Mihkli kaasviiuldaja Männi Mart. Mihkli perre sündis kaks poega. Neist ühe nimeks oli Mihkel ning ta asus elama Tallinnasse. Teine, Juhani nimeline, sai talukoha ja sellega seonduvad kohustused enda õlule II Maailmasõja ajal.

Lepiku Mihkel osales sarnaselt Männi Mardile Tori Muuseumi asutamisel 1934. aastal. Ta kirjutas muuseumiühingu põhikirjale alla, kuigi kartis oma talukoha pärast – see võivat "käest minna". Tema kartused hajutas muuseumi asutaja Pulst, kes rääkis oma kogemustest muuseumide rajamise alal. Mõne aja möödudes valiti Mihkel ühingu juhatuse liikmeks. Ühiskondlikult oli Mihkel tegus – lisaks muuseumiühingule kuulus ta kahel valimisperioodil valla volikokku ning oli Tori tulekassa liige.

Karjapoisipõlves mängis Mihkel lepakoorest pasunal. Et Mihklist pulmaviiuldaja sai, pole sugugi juhuslik – juba tema vanaisa oli olnud pulmaviiuldaja, mängides vahel ka lõõtspilli. Isa Juhan, kes käis köstri kooris laulmas, mängis kodus viiulil kooris õpitud vaimulikke lauluviise. Peamiselt oli ta aga külas tuntud kui luigemängija (karjasarve mängija) (Pulst 1971: 990). Viiulit hakkas Mihkel õppima kuueaastaselt, kui ristiisa talle selle ostis. Kohaliku vallakooli lõpetamise järel, alates 14. eluaastast, huvitus ta sellest tõsisemalt. Oma õpetajana nimetab pillimees Madis Juuriksoni Saueaugu talust. Kaheksateistkümneaastasena oli Mihkel juba pulmapillimees.

Lepiku Mihklit peeti kodukohas ja selle ümbruses Pulsti andmetel heaks viiuldajaks. Mihkel oli koos teiste kaasaegsete pulmaviiuldajate Andres Roogenpuu ja Männi Mardiga väga nõutud pillimees, ükski ümbruskonnas peetav pulmapidu ei saanud läbi nendeta. Pulmade aeg pandi paika selle järgi, kuidas keegi neist kolmest pillimeheks minna sai. Lepiku Mihkel hindas ise oma pillimängu järgnevalt:

Pill, pillilugu kutsus, viis su isi tantsma kas tahtsid või mette, pidid minema. Iga santki läks tantsma, kui tal ainult karku all ei olnd. Pill viis su nurgast välla (ib: 995).

Pulmas oli üheks kohustuslikuks osaks pillimuusika, mille puudumine oli välistatud. Pillimehel lasus väga suur vastutus – tema mäng pidi pulmarahva tantsima kutsuma, vastasel korral sattus pillimees pilgete objektiks ning mõnikord juhtus isegi, et teda oskamatuse eest karistati. Sellise saatuse osaliseks ei saanud Männi Mart ja Lepiku Mihkel kuuldavasti kunagi, mis tõestab nende võimekust pillimängijatena.

Lepiku Mihkli kohta on teada, et ta mängis eelkõige sugulaste ja tuttavate pulmades, kuid vahel tuli ette, et ei jõudnud neidki kutseid täita. Põhjuseks oli asjaolu, et pulmapidu venis sageli nädala pikkuseks. Pillimees pidi mänguvalmis olema kogu selle aja vältel. Mihkel kirjeldab pulmaviiuldaja rasket tööd oma kogemustele toetudes järgmiselt:

Pulmas läksid viiuli keeled katki – tagavara oli taskus, uued asemele. Hullem oli, kui sõrmenahad purunesid. Sis polnd muud teha, ku põienahast paik peale ja nööriga kinni (ib 994).

Pulmapillimehe staatust oli külas raske saavutada ning kui see käes oli, ei olnud enam lihtne kõrvale astuda. Lepiku Mihkel tegutses aktiivselt pulmapillimehena aastatel 1890–1900. Sel perioodil oli ta oma parimas mängutehnilises vormis. Pulsti mälestustest võime lugeda:

Pärast abiellumist 1901. aastal jääb pillimehel esinemine pulmades küll harvemaks, kuid viiulimäng kestab lakkamatult edasi nii kodus, kui ka väljaspoolgi (Pulst 1971: 989).

Lepiku Mihkel on peale teise viiuli koos mänginud mitmete pillidega, näiteks kitarri, klarneti ja lõõtspilliga.

Lepiku Mihkel esines ühel August Pulsti korraldatud ringreisil (see toimus 3.–28. märtsini 1934) ning Tori muuseumi heaks korraldatud kontsertidel kokku kahekümne seitsmes saalis viiekümne neljal korral.

Heliplaadistamisekäigus salvestati Lepiku Mihkli esituses kolm ning Männi Mardiga koosmängus kolmteist viiulilugu. Mõlema viiuldaja pillimängu hinnati puhtaks ja väga heaks.