1.3.3.2. Hendrik Adamson-Jõearu ja Anton Adamson Vändra kihelkonnast

Foto 11. Hendrik Adamson-Jõearu ja Anton Adamson heliplaadistamisel 1937. Foto: P. Parikas, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum

Hendrik Adamson (1879–1959) oli pärit Vändra kihelkonna Vana-Vändra valla Koidu (end. Rooja) küla Paltsaare talust. Ümbruskonna elanikud kutsusid teda talu nime järgi Paltsaare Hendrikuks. Tema kodutalu asetses Vändra jõe paremal kaldal, kus jõgi peaaegu täisnurkse käänaku teeb. Eestindamise ajal võttis Hendrik Adamson uueks perekonnanimeks Jõearu, mis seondub tema kodukoha eripäraga. Nimemuutuse tõttu võib käsikirjades kohata pillimehe perekonnanime erinevaid kujusid: Adamson, Adamson-Jõearu ja Jõearu. Heliplaadistamisel on kasutatud viimast nimekuju.

Pulsti kirjelduste kohaselt oli Paltasaare Hendrik keskmist kasvu, ümmarguse näo ja vormidega. Tema põhitegevuseks oli talutöö, samuti teenis ta lisa katuselööja ja müüriladujana.

Kõik Hendriku pereliikmed olid muusikaharrastajad. Isa Hans oli lisaks viiulimänguoskusele hea laulja, kes osales tenorina kohalikus kirikukooris. Ka onud-tädid kulutasid oma vaba aja koosmusitseerimisele. Isa eeskuju oli haarav ning poiss meisterdas ise viiuli, kui oli kaheksa-aastane. Viiuliõpinguid alustas ta kümneaastaselt, kui asus õppima kohalikku Vaki vallakooli. Õpetajatena on Paltasaare Hendrik nimetanud eelkõige isa, kellelt omandas noodikirja tundmise, aga ka teisi lähedal elavaid vanu viiuli- ja kandlemehi, kelledelt sai uusi pillilugusid.

Kahekümneselt asus Hendrik tööle Tallinna Lutheri vabrikusse. Linnas jätkas ta oma muusikaõpinguid. Ta õppis mängima erinevaid puhkpille ja osales orkestrite töös. Seoses sellega on ta esinenud ka Soomes. 1909. aastal, kui Hendrik sai 30-aastaseks, kutsus isa ta Tallinnast koju talu pidama. Samas talus elasid ka Hendriku õed-vennad, kes töödel abiks olid.

Paltasaare Hendrik jõudis oma elu ajal abielluda kahel korral. Esimene abikaasa Salme, kes oli pärit Suure-Jaani kihelkonnast, suri haiguse tõttu. Teine, Kata Adamberg oli pärit Vändrast. Kahest abielust sündis 8 last, neist peaaegu kõik olid samuti muusikahuvilised.

1918. aasta paiku asutas Paltasaare Hendrik laulu- ja viiulikoori. Mõlemad koorid käisid harjutamas tema kodus Paltsaarel ning ta ise juhatas neid. Huvilistele õpetas Hendrik ka viiulimängu ja nooditundmist. Tema enda repertuaar oli Pulsti andmetel mitmekesine:

Peale tavalise töö järgnes igal õhtul pillimäng – oli see suvel või talvel. Viiul, see oli Hendriku hing. Eriti võlusid teda rahvatükid – labajala lössid, polkad, Hunt aia taga jt. Olid Vihtersteini ja Rombergi lood. Siis veel marrsid, galopid, reinländerid jt. Kokku oli lugusid väga palju. Kõik rahvatükid olid ta enda üleskirjutatud. Palju oli ka trükitud noote (Pulst 1963a: 237).

Kahjuks ei ole Hendriku noodivara säilinud, sest 1958. aastal toimunud tulekahju hävitas nii pillimehe viiuli kui noodikogu.

Lisaks muule muusika-alasele tegevusele oli Paltasaare Hendrik ka tuntud pulmapillimees. Teda kutsuti sageli pulmadesse mängima, vahel ootasid viis-kuus pulma järjekorras. Pulmaviiuldajana oli ta väsimatu, nagu selgub Pulsti memuaaridest. Pulst iseloomustab Paltasaare Hendrikut väga emotsionaalse pillimehena, kelle mängus oli tehnikat, julgust, jõudu ja hoogu.

Ta esines nagu vana pulmapillimees kunagi, jõulise poognatõmbega, nii et viiul vingus käes (ib: 180).

Välimuselt vaikne, tagasihoidlik, aga kui viiuli kätte võttis, siis esimesest poognatõmbest oli tunda tuld ja särtsu. […] Ta elas hingega oma mängudele kaasa (ib: 238).

Siit tuleb selgesti esile pulmaviiuldaja nn kutsealane nõue mängida viiulit võimalikult valjult ning humoorikalt, et tantsijatel või ka kuulajatel-vaatajatel oleks lõbus.

Pulmades musitseeris Paltasaare Hendrik ansamblis ka teiste pillide – viiuli, torupilli ja akordioniga. Ühtlasi mängis ta sageli moodsamatel tantsupidudel.

Paltasaare Hendrik saavutas oma puhta ja hoogsa mänguga tunnustust kõikjal, kus ta esines. Hendrik oli kaastegev ühel ringreisil (12.–20. märtsil 1927), mil ta mängis üheksas saalis korraldatud seitsmeteistkümnel kontserdil.

Heliplaadistamisel (1937) salvestati Hendrik Jõearult neli soololugu ning viis lugu koos vend Anton Adamsoniga. Pulsti andmetel salvestas Cyrillus Kreek juba 1927. aastal Hendriku viiulimängu fonograafi abil, kuid nendest ülesvõtetest ei ole hetkel mingeid teateid.

Anton Adamsoni (1877–19??) kohta on võrreldes teiste viiulimängijatega vähe andmeid. August Pulst ei kirjuta temast kuigi palju, kuna nende tutvus oli juhuslik ning põgus. Anton Adamson oli Hendrik Adamson-Jõearu vend ning seega pärit samast külast, kus elas ja tegutses Paltasaare Hendrik. Pulst oli Hendrikul palunud 1937. aasta heliplaadistamisel osaleda. Hendrik tõi kaasa tollal Tallinnas kingsepa ametit pidanud venna. Nii avastati täiesti juhuslikult rahvapärane viiuldaja Anton Adamson.

Anton mängis oma vennale teist häält kaasa, nii olid nad "kodus palju kokkumänginud" (Pulst 1967: 765). Võrreldes Männi Mardiga, kes samuti mängis teist häält, sai Antoni mäng väiksema tähelepanu osaliseks. Tema teise hääle mängimises ei olnud Pulsti jaoks arvatavasti midagi erilist, sest pillimees tundis nooti ning oli ilmselt oma partiid noodist õppinud, mitte kuulmisele toetudes improviseerinud.

Heliplaadistamisel salvestati Anton Adamsoni esituses üks soolopala ning koos Hendrik Jõearuga viis pala. Ringreisidel ega muudel kontserdil Anton Adamson ei osalenud.