1.4. Kokkuvõtteks

 

20. sajandi alguse Eesti külades oli rahvapärane viiulimängutraditsioon veel hästi säilinud. Põhja-Pärnumaa pulmapidudel olid endiselt populaarsed vanemad paaristantsud labajalavalss ning polka. Neid tantsiti viiuli saatel ning seoses sellega moodustasid suurema osa külaviiuldajate repertuaarist just polka- ja labajalaviisid.  Pillimänguoskus oli valdavalt omandatud kuuldelisel teel. Sageli olid  viiuldajate  õpetajaiks olnud nende isad või vanaisad.

 

Parallelselt auditiivsele mängutehnika ja repertuaari omandamisele levis külaviiuldajate hulgas ka pillilugude õppimine noodist. 20. sajandi algul oli nt Tori kihelkonna viiulimängijate hulgas August Pulsti andmeil vähemalt neliteist nooditundjat. Noodikirjaoskus oli omandatud kihelkonnakoolis käies või siis nende  pillimeeste abiga, kes olid saanud muusikaharidust. Tori kihelkonnast on teada kolm viiuldajat, kes olid õppinud konservatooriumis. 

 

Põhja-Pärnumaa külaviiuldajate põgusal kõrvutamisel eelmise sajandi alguse kultuurikontekstiga jäävad otsesed seosed pillimeeste kujunemisloo ja 20. sajandi alguse kultuurisuundumuste vahel esmalt varjatuiks. Ent pöördugem veel kord tagasi viiuldajate elulooliste seikade juurde.

 

Kasutatud allikatest selgub, et uurimuse huviorbiidis olevad pillimehed olid koolis käinud vähe – nende haridus piirdus keskmiselt kolme talvega vallakoolis. Külades tegutsesid küll kultuuriseltsid ning musitseeriti ka kirikukoorides, kuid näiteks Tori viiuldajad Mart Jantson ja Mihkel Toom ei võtnud osa laulu- ja pillikooride tööst, kus kindlasti mõningast nooditundmist õpetati. Jantsoni oskused olid kirjalikust muusikakultuurist kõige vähem mõjutatud. Tema esimesteks õpetajateks olid pulmapillimehest vanaisa ning isa. Seevastu laulis köstri kooris Mihkli isa Juhan Toom, kes õpitud vaimulikke viise ka kodus viiulil mängis. On tõenäoline, et isa muusikalisel tegevusel oli Mihkel Toomi  mängumaneeri kujunemisel siiski mingi roll. Hiljem on mõlemad viiuldajad mõjutusi saanud ka konservatooriumis õppinud Kaarel Rombergilt ja Andres Roogenpuult.

                                                                                               

Vändra viiuldajatel on kirjaliku muusikakultuuriga palju tihedamad seosed. Mitmed Adamsonide pereliikmed olid harrastusmuusikud. Nende hulgas oli nii viiulimängijaid kui kirikukoori lauljaid. Just Hendriku ja Antoni isa oli see, kellelt pojad omandasid nooditundmise. Hiljem on Hendrik noodist mängimist teistelegi kohalikele pillimeestele õpetanud.

 

Kokkuvõtteks võime ütelda, et ehkki siin vaadeldavad viiuldajad on peaaegu üheealised (sünd. 1872, 1873, 1877, 1879), olid Tori viiuldajad pigem vanema viiulimängu traditsiooni esindajad, Vändra viiuldajad aga moodsama suunitlusega pillimehed.

 

Viiulimängijate muusikalist aktiivsust, mainet ja tuntust mõjutasid sajandi esimestel kümnenditel Eestis korraldatud ringreisid ning rahvamuusika heliplaadistamine. Need kaks muusikaelu sündmust on käesolevas töös vaadeldavaid viiuldajaid ühendavaks lüliks.

 

Esitame siin lühiülevaate Tori ja Vändra kihelkonna viiuldajate osalemise kohta ringreisidel.

 

 

Joonis 7. Tori ja Vändra kihelkonna viiuldajate osalemine rahvamuusika ringreisidel

 

 

Meenutagem, et August Pulst korraldas vahemikus 1923–1936 kokku kaheksateist ringreisi (vt Joonis 2 punktis 1.2.2.). Neist kümnel esinesid ka Tori ja Vändra kihelkonna viiuldajad. Vändra lähistelt pärit Hendrik Adamson-Jõearu oli esimene, keda Pulst ringreisile viis (1927). 1934. aastal toimunud Muusikamuuseumi IV ringreisi tegid kaasa Tori kihelkonna mehed Mihkel Toom ja Mart Jantson. Mihkel Toomile jäi see ainsaks ringreisiks, Mart Jantson aga esines aastatel 1934–1936 kokku üheksal ringreisil (kolm ringreisi aastas), olles seega kontserttegevuse põhjal otsustades piirkonna aktiivseim rahvapillimängija ning ühtlasi mujal Eestis laiemalt tuntud viiuldaja.

 

Teine oluline tegur rahvapärase muusikaelu edendamisel oli 1936–1938. aastal läbi viidud heliplaadistamise aktsioon, millest osalema oli palutud ka Tori ja Vändra kihelkonna tuntuimad viiuldajad. Järgnev tabel esitab võrdleva kokkuvõtte heliplaatidele jõudnud rahvapärasest viiulimuusikast, mis kõlab Tori ja Vändra kihelkonna viiulimängijate esituses.

 

 

Joonis 8. Tori ja Vändra kihelkonna viiuldajate esituses  helisalvestatud palad 1936 – 1937. aasta heliplaadistamisel

 

 

Kõige rohkem viiulipalasid helisalvestati Mart Jantsoni (Männi Mardi) esituses. Võrdluseks märkigem, et tema oli samuti kõige aktiivsem osaleja rahvamuusika ringreisidel. Jantson mängis Toomile (Lepiku Mihkel) kaheksas loos improviseeritud saatehäält ning viies loos burdoonipartiid. Mõlemad pillimehed olid sageli varem koos mänginud ka autentses situatsioonis, eelkõige külapulmades.

 

Anton Adamson mängis Hendrik Adamsonile (Paltasaare Hendrik) saatehäält kõigis nende poolt sissemängitud lugudes. Pulsti andmetel oli saatehääl õpitud noodist. Meloodika, mida Anton kasutab, viitab klassikalise harmoonia tundmisele.

               

 

 

Foto 12. Põhja-Pärnumaa populaarseim külaviiuldaja Männi Mart. Foto Eesti Rahvaluule Arhiivist

 

Mart Jantson oli ainus neljast viiuldajast, kes heliplaadistamiste perioodil tegutses veel  aktiivse pillimehena. Hoolimata sellest, et Jantsoni seosed kirjaliku muusikakultuuriga olid lõdvemad kui teistel, võib teda muusikalise tegevuse ning mängutaseme põhjal käsitleda elukutselise rahvapärase viiuldajana.