2.1. Uurimisainesest

Järgnevasse alajaotusse on koondatud üksikasjalik teave analüüsitava muusikalise ainese kohta: palade loend koos täpsete arhiiviandmetega, esituskoosseisud, samuti põhjalik ülevaade helisalvestamisel kasutatud helistikest.

2.1.1. Pillilugude arhiiviandmed ja esituskoosseisud

Esmalt antakse ülevaade Tori ja Vändra viiulilugude arhiiviandmetest koos esituskoosseisude väljatoomisega. Heliplaadistatud labajalavalsside ja polkade esituskoosseisud on erinevad. Seetõttu esitatakse need ülevaatlikult järgneva tabeli kujul (vt. tabel A), milles lugude järjekord vastab salvestuste järjekorrale heliplaatidel.[1]

Tabel A. Andmed Tori ja Vändra labajalavalsside ja polkade ning nende esituskoosseisude kohta. Igale pilliloole on antud vastav tähistus lähtudes žanrimääratlusest: L tähendab labajalavalssi, P polkat ja tähele järgnev number järjekorranumbrit žanri lõikes. Lisatud on salvestuste arhiiviviited ERA fonoteegis.

nr.	žanr	pealkiri	ERA viide[2]	esitajad
1	P1	Tori polka	ERA, Pl. 1 A1	Mihkel Toom – I viiul Mart Jantson – II viiul
2	P2	Madarmäe Juhani polka	ERA, Pl. 1 A2	Mihkel Toom
3	L1	Labajalg	ERA, Pl. 1 B1	Mihkel Toom – I viiul Mart Jantson – burdoonsaade
4	P3	Tori polka	ERA, Pl. 1 B2	Mihkel Toom – I viiul Mart Jantson – II viiul
5	L2	Labajalg	ERA, Pl. 1 B3	Mihkel Toom – I viiul Mart Jantson – burdoonsaade
6	L3	Venna löss	ERA, Pl. 2 A2	Mart Jantson
7	P4	Polka	ERA, Pl. 2 A3	Mihkel Toom – I viiul Mart Jantson – II viiul
8	P5	Mihkli esimene polka	ERA, Pl. 2 B2	Mihkel Toom
9	L4	Unt aea taga	ERA, Pl. 2 B3	Mihkel Toom – I viiul Mart Jantson – burdoonsaade
10	P6	Mardi esimene polka	ERA, Pl. 4 A1	Mart Jantson
11	L5	Harju löss	ERA, Pl. 4 A2	Mihkel Toom – I viiul Mart Jantson – II viiul
12	L6	Liku lugu	ERA, Pl. 4 B1	Mart Jantson
13	P7	Polka	ERA, Pl. 4 B2	Mihkel Toom – I viiul Mart Jantson – II viiul
14	P8	Luige polka	ERA, Pl. 5 B1	Mihkel Toom – I viiul Mart Jantson – II viiul
15	L7	Vanaisa lugu	ERA, Pl. 5 B2	Mart Jantson
16	P9	Lepiku Mihkli polka	ERA, Pl. 6 A1	Mihkel Toom
17	L8	Kuimetsa Kaie lugu	ERA, Pl. 6 A2	Mihkel Toom – I viiul Mart Jantson – burdoonsaade
18	L9	Tõlla Jaani löss	ERA, Pl. 6 B1	Mart Jantson
19	L10	Isa luige lugu	ERA, Pl. 6 B2	Mihkel Toom – I viiul Mart Jantson – burdoonsaade
20	P10	Polka	ERA, Pl. 31 A1	Hendrik Adamson-Jõearu – I viiul Anton Adamson – II viiul
21	P11	Sipelga polka	ERA, Pl. 31 A2	Hendrik Adamson-Jõearu
22	P12	Polka	ERA, Pl. 31 B2	Hendrik Adamson-Jõearu – I viiul Anton Adamson – II viiul
23	P13	Liblika polka	ERA, Pl. 32 A1	Hendrik Adamson-Jõearu – I viiul Anton Adamson – II viiul
24	L11	Labajalg: Unt aea taga	ERA, Pl. 32 B1	Hendrik Adamson-Jõearu – I viiul Anton Adamson – II viiul
25	L12	Labajalg: Ai niga-naga	ERA, Pl. 32 B2	Anton Adamson
26	L13	Isa labajalg	ERA, Pl. 32 B3	Hendrik Adamson-Jõearu
27	L14	Labajalg: Aamer August	ERA, Pl. 32 B4	Hendrik Adamson-Jõearu

Nagu tabelist näeme, on Tori ja Vändra viiuldajad mänginud nii üksi sooloesituses kui kahekesi duodena. Tori viiuldajate Mart Jantsoni ja Mihkel Toomi esitused jagunevad järgnevalt:

- Mart Jantson, 5 sooloesitust (4 labajalavalssi, 1 polka);

- Mihkel Toom, 3 sooloesitust (kõik polkad);

- Mihkel Toom ja Mart Jantson, 11 duoesitust (6 labajalavalssi, 5 polkat).

Vändra viiuldajate esitused jagunevad järgnevalt:

- Anton Adamson, 1 sooloesitus (labajalavalss);

- Hendrik Adamson-Jõearu, 3 sooloesitust (2 labajalavalssi, 1 polka);

- Hendrik Adamson-Jõearu ja Anton Adamson, 4 duoesitust (1 labajalavalss, 3 polkat).

Toodud andmete põhjal on näha, et Mart Jantson mängis ülejäänud kolme viiuldajaga võrreldes kõige rohkem lugusid sooloesituses ning tema poolt esitatavad palad olid peamiselt labajalavalsid. Mihkel Toom mängis sooloesituses vaid polkasid.[3] Mahult suurema hulga moodustavad Tori viiuldajate esituses duod, võrdselt esitati nii labajalavalsse kui polkasid. Vändra viiuldajatelt on salvestatud poole vähem lugusid ning nende seas on võrdselt soolo- ja duoesitusi.

2.1.2. Viiuldajate poolt eelistatud helistikud

Viiuliga mängitud muusikale lisab oskuslikult valitud helistik palju nüansse. Helistiku valik on üks tähtsamatest stiilivõtetest rahvapärases viiulimuusikas. Sõrmestuse mugavust ja lahtiste keelte kaasamise võimalust arvesse võttes on viiuli nn. rahvamuusikalised ehk sobivaimad helistikud G-, D- ja A-duur, mida kasutasid põhihelistikena ka Tori ja Vändra viiuldajad (vt. tabelid B ja C). Nimetatud helistikes mõjutab lahtiste keelte kaasamine meloodiale kõlatugevust, mis on tantsu saatemuusikas oluliseks kategooriaks. Eelmistest harvem kasutasid viiuldajad viiulilugude helistikuna C-duuri. C-duuris mängides on lahtiste pillikeelte kaasamise võimalusi tunduvalt vähem ning sellega seoses pehmeneb üldine kõlatugevus.

Tabelites B ja C antakse ülevaade, milliseid helistikke konkreetsete palade esitamisel on kasutatud ning milline oli viiulite häälestuskõrgus heliplaadistamisel.[4] Palad on seekord üksteisest eraldatud žanriliselt labajalavalssideks ja polkadeks ning paigutatud erinevatesse tabelitesse. Lisatud on esitajad.

Tabel B. Labajalavalssides kasutatud helistikud ning pillide häälestuskõrgused salvestustel. L1–10 Tori, L11–14 Vändra viiuldajate esitused. MT – Mihkel Toom, MJ – Mart Jantson, HAJ – Hendrik Adamson-Jõearu, AA – Anton Adamson.

nr.	pillilugu	noodistusele vastav tegelik helikõrgus	kasutatud helistik(ud)			esitajad
			põhi-helistik	moduleeriv helistik (samas lõpuhelistik)	lõpu-helistik
L1	Labajalg	a^1= a#^1	D-duur			MT ja MJ
L2	Labajalg	a^1= a#^1	G-duur			MT ja MJ
L3	Venna löss	a^1= a#^1	G-duur	D-duur		MJ
L4	Unt aea taga	a^1= a#^1	D-duur			MT ja MJ
L5	Harju löss	a^1= a#^1	G-duur	D-duur	G-duur	MT ja MJ
L6	Liku lugu	a^1= a#^1	A-duur	E-duur	A-duur	MJ
L7	Vanaisa lugu	a^1= a#^1	D-duur			MJ
L8	Kuimetsa Kaie lugu	a^1= a#^1	G-duur	D-duur		MT ja MJ
L9	Tõlla Jaani löss	a^1= a#^1	D-duur			MJ
L10	Isa luige lugu	a^1= a#^1	D-duur			MT ja MJ
L11	Labajalg: Unt aea taga	a^1= g#^1	D-duur			HAJ ja AA
L12	Labajalg: Ai niga-naga	a^1= g#^1	A-duur	E-duur	A-duur	AA
L13	Isa labajalg	a^1= g#^1	D-duur			HAJ
L14	Labajalg: Aamer August	a^1= g#^1	A-duur			HAJ

Nagu tabelist B näeme, on Tori ja Vändra viiuldajad labajalavalsside mängimisel kasutanud kolme erinevat põhihelistikku. Eranditult on tegemist mažoorsete ja ka nn. rahvamuusikaliste helistikega, mida on mugav mängida. Valdavalt on põhihelistikuna kasutatud D-duuri (7 pala).[5] Sageduselt järgnevad G- (4 pala) ja A-duur (3 pala). E-duuri on kasutatud kahes A-duuri labajalavalsis teise osa helistikuna. Helistike valik on tingitud eelkõige sellest, et need oleksid mängutehniliselt lihtsaimad ning tantsusaatele kohaselt tugevat kõlajõudu tekitavad.

Polkade puhul lisandub labajalavalssides kasutatud põhihelistikele (D-duur (3 pala), G-duur (7 pala), A-duur (1 pala)) ka C-duur (2 pala). Iseloomulikuks jooneks on C-duuri kasutamine ainult duomängus ja põhihelistikuna vaid Vändra viiuldajate kahes polkas. Soolomängus jääb C-duur oma tämbrilt tuhmiks ja mitte kõlavaks, mis on seotud selle helistiku sõrmestusega.

Tabel C. Polkades kasutatud helistikud ja pillide häälestuskõrgused salvestustel. P1–9 Tori, P10–13 Vändra viiuldajate esitused. MT – Mihkel Toom, MJ – Mart Jantson, HAJ – Hendrik Adamson-Jõearu, AA – Anton Adamson.

nr.	pillilugu	noodistusele vastav tegelik helikõrgus	kasutatud helistik(ud)			esitajad
			põhi-helistik	moduleeriv helistik (samas lõpuhelistik)	lõpu-helistik
P1	Tori polka	a^1= a#^1	G-duur	C-duur		MT ja MJ
P2	Madarmäe Juhani polka	a^1= a#^1	D-duur	G-duur		MT
P3	Tori polka	a^1= a#^1	D-duur	G-duur		MT ja MJ
P4	Polka	a^1= a#^1	G-duur			MT ja MJ
P5	Mihkli esimene polka	a^1= a#^1	D-duur			MT
P6	Mardi esimene polka	a^1= a#^1	G-duur			MJ
P7	Polka	a^1= a#^1	G-duur	D-duur	G-duur	MT ja MJ
P8	Luige polka	a^1= a#^1	G-duur	D-duur	(G-duur) C-duur	MT ja MJ
P9	Lepiku Mihkli polka	a^1= a#^1	G-duur	D-duur		MT
P10	Polka	a^1= g#^1	C-duur			HAJ ja AA
P11	Sipelga polka	a^1= g#^1	A-duur	D-duur		HAJ
P12	Polka	a^1= g#^1	G-duur	C-duur		HAJ ja AA
P13	Liblika polka	a^1= g#^1	C-duur	G-duur	C-duur	HAJ ja AA

Nii labajalavalssides kui polkades esineb sageli erinevate osade vahel üleminekut ühest helistikust teise, mis oma muusikaliselt iseloomult on lõpetatud tonaalsed modulatsioonid. Modulatsioonid toimuvad reeglina esimese sugulusastme helistikkesse (näiteks üleminek G-duurist D-duuri). Mitmel juhul jõuab pillilugu selle lõpuosas taas alghelistikku tagasi (palad L5, L6, L12, P7, P13). Analüüsitud labajalavalssides vahetub helistik viies loos 14-st (36 %). Polkade puhul toimub seda veelgi enam: 13-st loost üheksas (69 %) vahetab pillimees loo ühe läbimängu jooksul helistikku. Tüüpilisem võte helistike vahetamiseks on taas mängumugavuse järgi valitud – äsjakõlanud osa esitatakse kvint kõrgemalt (dominanthelistikus), sama sõrmestusega ning lihtsalt uuel viiulikeelel. Uude helistikku jõutakse järsu moduleerimise tulemusel, millisel juhul uus helistik vastandub senikõlanule. Polkade hulgas leidub üks näide (pala P8), kus kasutatakse lausa kolme erinevat helistikku.

---

[1] Tegelikkuses salvestati nelja viiuldaja esituses kokku 31 viiulipala, mida antud tabel ei kajasta. Labajalavalssidele ja polkadele lisaks salvestati järgnevad viiulipalad (eritantsud): Talupoeg (ERA, Pl. 2 A1 < Mihkel Toom ja Mart Jantson, 1936); Seitse (ERA, Pl. 2 B1 < Mihkel Toom ja Mart Jantson, 1936); Polkamasurka (ERA, Pl. 31 B1 < Hendrik Adamson-Jõearu ja Anton Adamson, 1937); Polkamasurka (ERA, Pl. 32 A2 < Hendrik Adamson-Jõearu ja Anton Adamson, 1937).

[2] Selgituseks lühendite kohta: ERA – Eesti Rahvaluule Arhiiv, Pl. – plaat, järgneb plaadi number, A või B pool ja loo number.

[3] Kas selline lugude valik on salvestajate poolt tehtud pillimeeste eest ära või olid need tõepoolest nimetatud pillimeeste lemmikžanrid, ei oska täpselt öelda. Teada on, et pillimeeste suurehulgalisest repertuaarist tehti mingisugune valik, mida heliplaadistada sooviti. Samas on teada, et kui pillimees peab kellelegi ette mängima, siis ta püüab oma oskusi võimalikult hästi demonstreerida. Ja parim tulemus saavutatakse lemmiklugusid mängides.

[4] Informatsioon pilli häälestuse kohta heliplaadistamisel ei saa olla päris täpne, kuna erinevad mänguaparaadid võivad olla veidi erinevate kiirustega ja helikõrgust muuta.

[5] Teistest enam kasutatakse D-duuri helistikuna seetõttu, et selles kõlab viiul kõige tugevamini. Viiuli lahtised keeled d ja a on ühtlasi helistiku toonikaks ja dominandiks. Lahtised keeled lihtsustavad nende helide mängimist – pillimees “vabaneb” pingutusest kasutada oma mängus vasaku käe neljandat sõrme.