2.2. Labajalavalsside ja polkade vormianalüüs

Viiulipalade esituste vormikäsitlust lähemalt uurides saame teada mõndagi uut külaviiuldaja muusikalise mõtlemise kohta. Esmalt võiks kaasaegset koolisüsteemis haritud muusikut huvitada küsimus, kas külaviiuldajad kasutasid oma keelepruugis mingeid rahvapäraseid termineid, iseloomustamaks pilliloo tervikvormi või selle erinevaid osi. Esitatud küsimusele pole kerge vastust leida, kuna kuuldelisel teel levinud musitseerimise järjepidevus on katkenud ning võimalust sellelaadset teavet veel elavatelt viiuldajatelt saada puudub. Samuti ei ole varasematel helisalvestamistel viiuldajatele vormikäsitlust puudutavaid küsimusi esitatud. Meil on võimalik toetuda ainult juhuslikku laadi infole. August Pulst kirjutab, et pilliloo nimetamiseks kasutati sõnu lugu ja tükk (viimane on tuletatud saksakeelsest sõnast Stück). Lugu oli rahvapärasem termin, mis oli pidevas keelekasutuses, näiteks iseloomustab viimast järgmine laialt levinud ütlus: "Mängi lugu pilli, saad kubu õlgi" (Pulst 1971: 1122–1123). On täiesti tõenäoline, et kirjakultuurist otseselt mõjutamata 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse pillimängijad piirdusidki oma kõnepruugis vaid terminitega (pilli)lugu ning osade eristamisel terminitega, nagu näiteks pala esimene pool/teine pool või esimene osa/teine osa, mis tähistasid erineva muusikalise materjaliga väiksemaid (pilli)loo siseseid terviklõike.

Järgneva vormianalüüsi eesmärgiks on tuvastada viiulipalades erinevad vormitasandid, mis võiksid tänase viiuldaja jaoks rahvamuusika kontekstis omada tähendust, olenemata sellest, kas viiuldajad neid tasandeid omal ajal ise teadvustasid või mitte. Teiseks eesmärgiks on vaadelda erinevatel vormiatasanditel toimuvaid kordamisi või kordumata jätmisi ning mõtiskleda veidi põhjuste üle, millest selline toimimisviis võib olla tingitud. Siin selgub lisaks, kas kordused on üldiselt muutuvad või muutumatud. Vormianalüüsi tulemusel jõuame lähemale külaviiuldaja muusikalise mõtlemise tasandile (vt nt Pärtlas 2004: 456).