2.2.1.1. Läbimängu tasand

 

Kõige pikem vormiüksus, mida rahvapillimängijad määratlevad terminiga läbimäng, tekib erinevate osade liitmisel. Läbimäng kujutab endast kogu muusikalise materjali ühekordset esitust. Üks läbimäng lõpeb siis, kui kõlanud muusikaline materjal hakkab korduma.

 

Labajalavalsside erinevaid läbimänge võrreldes on tulemus järgmine:

 

(a)    Esimene ja teine läbimäng võivad olla identse vormistruktuuriga (14-st viis; noodinäited 2, 5, 8, 9 ja 11).

(b)    Sagedamad on juhused, kus esimene ja teine läbimäng ei ole sarnase vormistruktuuriga (14-st üheksa). Teises läbimängus võidakse lisada, ära jätta või vahetada fraase, lisada lausete kordusi või mõningaid osasid kordamata jätta. Osade hulk ja järjestus jäävad samaks (v.a. noodinäide 6).

 

Polkade erinevaid läbimänge võrreldes on tulemus järgmine:

 

(a)    Enamuse analüüsitud polkade puhul on esimene ja teine läbimäng identse vormistruktuuriga (13-st 10; noodinäited 15, 17, 18, 19, 20, 21, 22, 23, 24, 27).

(b)    Harvem esineb juhuseid (13-st 3), kus esimene ja teine läbimäng ei ole sarnase vormistruktuuriga. Muutused kordamisel tunduvad nende vähesuse tõttu juhuslikena. Teises läbimängus võidakse lisada lausete kordusi (noodinäide 16, A-osa) või mõningaid osasid kordamata jätta (noodinäide 25, teise läbimängu A-osa; noodinäide 26, teise läbimängu B-osa). Osade hulk ja järjestus jäävad alati samaks.

 

Identsete läbimängudega viiulipalad võivad olla pärit kirjalikest noodivihikutest. Selliste pillilugude puhul, mille kaks läbimängu on vormilt täpselt samasugused, on reeglina identsed ka erinevate läbimängude meloodiajoonised, mis tõestab veelgi nende pärinemist trükistest. Vormi (ja ka meloodia) identsuse põhjuseks nii läbimängude, osade, lausete kui fraaside tasandil on ühe kindla, varasema esituse üleskirjutuse trükis avaldamine või käsikirjadena käest kätte levimine. Sel juhul ei levi pilliviis enam kuuldeliselt, mis on variaabluse tekkimise üheks eelduseks. Teisalt võivad pilliloo esitajad suhtuda noodist õpitud pilliloosse kui millessegi olemasolevasse, mida ei "sobi" omalt poolt muuta.

 

Kui 14 labajalavalsist viis on identsete läbimängudega ning pärinevad oletatavasti noodivihikutest (kahele on õnnestunud ka vaste leida), siis ülejäänud üheksa puhul toimub erinevates läbimängudes väikesi muutusi. Muutused on lähemal vaatlusel sageli üsna juhuslikku laadi, mis lubavad oletada, et pillimehed võisid heliplaadistamisel ka eksida. Samas võib see näidata vormi vaba käsitlemise oskust. Näiteks on tavalised juhtumid, kus üks (sageli perioodivormis) osa jääb kordumata.[1]  Lausete tasandil esineb samuti juhtumeid, kus korratud on näiteks vaid perioodi järellauset.

 

Küsimusele, kas vormistruktuuri muutumine teises läbimängus on tingitud kunstlikust situatsioonist pala esitamisel või võib see olla labajalavalsi üheks muusikaliseks tunnuseks, saab vastuseid otsida kasutades võrdlevat vaatlust. Täpselt samas situatsioonis salvestati ka polkalood. Kui analüüsida polkade erinevate läbimängude vormiehitust, siis siin valitseb teistsugune pilt: 13 polkast on identsete läbimängudega 10. Tõenäosus, et pillimehed labajalavalsside puhul eksisid rohkem kui polkade puhul, on väga väike. Seega võib vormistruktuuri varieerimist erinevates läbimängudes nii osade kui lausete tasandil pidada eelkõige üheks labajalavalsi muusikaliseks tunnuseks.

 

Lisaks võis antud esitustele mõju avaldada ka esituskoosseis, mis lähemal uurimisel osutub üheks oluliseks teguriks erinevate läbimängude kujunemisel. Heliplaadistatud 27 pilliloost on 15 mängitud kahe viiuli koosmängus, sooloesitusi on 12. Koosmäng eeldab, et kahe partii vaheline koostöö peab eelnevalt olema mängijate poolt küllaltki selgelt kokku lepitud, improviseerimiseks vormi osas jääb vähe ruumi. Koosmängitud viiulipaladest kolmandik on mängitud vanapäraselt ehk üks viiuldajatest mängib meloodiat ja teine imiteerib torupilliburdooni lahtistel pillikeeltel. Selline esituskoosseis annab vormikujunduse osas vabad käed meloodia mängijale, kaasviiuldaja ülesandeks on mängida vaid katkematut burdoonsaadet. Mõlemad pillimehed on küllaltki iseseisvad ja sõltumatud teineteisest. Kaks kolmandikku esitustest on kahehäälselt, iseseisva esimese ja teise partiiga esitatud (2 labajalavalssi ja 8 polkat). Neist kahest kahehäälsest labajalavalsist on mõlemad identsete läbimängudega, kaheksast polkast vaid ühel juhul on tegemist mitte-identsete läbimängudega. Läbimängude tasandi lähemal vaatlusel selgub järeldusena, et improvisatoorsus vormikujunduse osas on võimalik tegelikkuses vaid sooloesituse või torupillipärase koosmängu korral. See ei ole otseselt sõltuv niivõrd pilliloo žanrist, kui just esituskoosseisust. Kuigi, analüüsitud palade puhul saab esile tõsta vabamat vormikäsitlust taas eelkõige labajalavalssides (14-st 9, mis on mängitud nii soolona kui burdoonsaatega, mitte kahehäälses duos). 13-st kaks mitteidentsete läbimängudega polkat on esitatud soolona, üks kahehäälses duos. 

 


[1] Koreograafilisest aspektist vaadatuna ei ole osa kordamisel või kordamata jätmisel tähtsust. Nii voor- kui paaristantsuna puudub labajalavalsis sageli sõltuvus konkreetse muusikalise materjali ja liikumise vahel.