2.2.1.1. Läbimängu tasand
Kõige pikem vormiüksus, mida rahvapillimängijad määratlevad
terminiga läbimäng, tekib erinevate
osade liitmisel. Läbimäng kujutab endast kogu muusikalise materjali ühekordset
esitust. Üks läbimäng lõpeb siis, kui kõlanud muusikaline materjal hakkab
korduma.
Labajalavalsside erinevaid läbimänge võrreldes on tulemus
järgmine:
(a)
Esimene ja teine läbimäng võivad olla
identse vormistruktuuriga (14-st viis; noodinäited 2, 5, 8, 9 ja 11).
(b)
Sagedamad on juhused, kus esimene ja
teine läbimäng ei ole sarnase vormistruktuuriga (14-st üheksa). Teises
läbimängus võidakse lisada, ära jätta või vahetada fraase, lisada lausete
kordusi või mõningaid osasid kordamata jätta. Osade hulk ja järjestus jäävad
samaks (v.a. noodinäide 6).
Polkade erinevaid läbimänge võrreldes on tulemus järgmine:
(a)
Enamuse analüüsitud polkade puhul on
esimene ja teine läbimäng identse vormistruktuuriga (13-st 10; noodinäited 15,
17, 18, 19, 20, 21, 22, 23, 24, 27).
(b)
Harvem esineb juhuseid (13-st 3), kus
esimene ja teine läbimäng ei ole sarnase vormistruktuuriga. Muutused kordamisel
tunduvad nende vähesuse tõttu juhuslikena. Teises läbimängus võidakse lisada
lausete kordusi (noodinäide 16, A-osa) või mõningaid osasid kordamata jätta
(noodinäide 25, teise läbimängu A-osa; noodinäide 26, teise läbimängu B-osa).
Osade hulk ja järjestus jäävad alati samaks.
Identsete läbimängudega viiulipalad võivad olla pärit
kirjalikest noodivihikutest. Selliste pillilugude puhul, mille kaks läbimängu
on vormilt täpselt samasugused, on reeglina identsed ka erinevate läbimängude
meloodiajoonised, mis tõestab veelgi nende pärinemist trükistest. Vormi (ja ka
meloodia) identsuse põhjuseks nii läbimängude, osade, lausete kui fraaside tasandil
on ühe kindla, varasema esituse üleskirjutuse trükis avaldamine või
käsikirjadena käest kätte levimine. Sel juhul ei levi pilliviis enam
kuuldeliselt, mis on variaabluse tekkimise üheks eelduseks. Teisalt võivad
pilliloo esitajad suhtuda noodist õpitud pilliloosse kui millessegi
olemasolevasse, mida ei "sobi" omalt poolt muuta.
Kui 14 labajalavalsist viis on identsete läbimängudega ning
pärinevad oletatavasti noodivihikutest (kahele on õnnestunud ka vaste leida),
siis ülejäänud üheksa puhul toimub erinevates läbimängudes väikesi muutusi.
Muutused on lähemal vaatlusel sageli üsna juhuslikku laadi, mis lubavad
oletada, et pillimehed võisid heliplaadistamisel ka eksida. Samas võib see
näidata vormi vaba käsitlemise oskust. Näiteks on tavalised juhtumid, kus üks
(sageli perioodivormis) osa jääb kordumata.[1] Lausete tasandil esineb samuti juhtumeid,
kus korratud on näiteks vaid perioodi järellauset.
Küsimusele, kas vormistruktuuri muutumine teises läbimängus on
tingitud kunstlikust situatsioonist pala esitamisel või võib see olla
labajalavalsi üheks muusikaliseks tunnuseks, saab vastuseid otsida kasutades
võrdlevat vaatlust. Täpselt samas situatsioonis salvestati ka polkalood. Kui
analüüsida polkade erinevate läbimängude vormiehitust, siis siin valitseb
teistsugune pilt: 13 polkast on identsete läbimängudega 10. Tõenäosus, et
pillimehed labajalavalsside puhul eksisid rohkem kui polkade puhul, on väga
väike. Seega võib vormistruktuuri varieerimist erinevates läbimängudes nii
osade kui lausete tasandil pidada eelkõige üheks labajalavalsi muusikaliseks
tunnuseks.
Lisaks võis antud esitustele mõju avaldada ka esituskoosseis,
mis lähemal uurimisel osutub üheks oluliseks teguriks erinevate läbimängude
kujunemisel. Heliplaadistatud 27 pilliloost on 15 mängitud kahe viiuli
koosmängus, sooloesitusi on 12. Koosmäng eeldab, et kahe partii vaheline
koostöö peab eelnevalt olema mängijate poolt küllaltki selgelt kokku lepitud,
improviseerimiseks vormi osas jääb vähe ruumi. Koosmängitud viiulipaladest
kolmandik on mängitud vanapäraselt ehk üks viiuldajatest mängib meloodiat ja
teine imiteerib torupilliburdooni lahtistel pillikeeltel. Selline
esituskoosseis annab vormikujunduse osas vabad käed meloodia mängijale,
kaasviiuldaja ülesandeks on mängida vaid katkematut burdoonsaadet. Mõlemad
pillimehed on küllaltki iseseisvad ja sõltumatud teineteisest. Kaks kolmandikku
esitustest on kahehäälselt, iseseisva esimese ja teise partiiga esitatud (2
labajalavalssi ja 8 polkat). Neist kahest kahehäälsest labajalavalsist on
mõlemad identsete läbimängudega, kaheksast polkast vaid ühel juhul on tegemist
mitte-identsete läbimängudega. Läbimängude tasandi lähemal vaatlusel selgub
järeldusena, et improvisatoorsus vormikujunduse osas on võimalik tegelikkuses
vaid sooloesituse või torupillipärase koosmängu korral. See ei ole otseselt
sõltuv niivõrd pilliloo žanrist, kui just esituskoosseisust. Kuigi, analüüsitud
palade puhul saab esile tõsta vabamat vormikäsitlust taas eelkõige
labajalavalssides (14-st 9, mis on mängitud nii soolona kui burdoonsaatega,
mitte kahehäälses duos). 13-st kaks mitteidentsete läbimängudega polkat on
esitatud soolona, üks kahehäälses duos.
[1] Koreograafilisest
aspektist vaadatuna ei ole osa kordamisel või kordamata jätmisel tähtsust. Nii voor-
kui paaristantsuna puudub labajalavalsis sageli sõltuvus konkreetse muusikalise
materjali ja liikumise vahel.