2.3. Viiuldajate mängutehnikast

Rahvapärase viiulimängu eripära tuleneb suuresti sellest, millist mängutehnikat viiuldaja rakendab. Külaviiuldajate pillimängutehnika erineb akadeemilisest viiulimängutehnikast. Külaviiuldaja võib esitada erinevat repertuaari, aga alati iseloomustab tema pillimängu eriliselt isikupärane mängumaneer. See väljendub kõige selgemini temale ainuomases mängutehnikas ja muusikalistes eelistustes, mida ei ole vorminud kooliharidus. Ka Tori ja Vändra viiuldajad kasutasid ainult neile omast mängumaneeri. Allpool esitatud mängutehnika analüüsis käsitletakse järgmisi küsimusi:

- milliseid mänguvõtteid kasutasid viiuldajad mitmehäälsuse tekitamisel?

- milline oli iga viiuldaja isiklik intoneerimisviis?

- kas intoneerimisviisis ilmneb paikkondlikku eripära?

- milliseid meloodiakaunistamise võtteid viiuldajad tundsid?

- millist vasaku käe sõrmestust viiuldajad kasutasid?

- kuidas iseloomustada viiuldajate parema käe (poognakäe) tehnikat?

- kuidas sujus viiuldajatel parema ja vasaku käe koostöö?

- milline oli palade esituse dünaamiline plaan?

Vaadeldavate probleemide aluseks on töö autori isiklik viiulimängukogemus. Nimetatud kategooriad (vasaku käe mänguvõtted, poognakäe tehnika, kahe käe omavaheline koostöö, intoneerimine, meloodia kaunistusvõtted ning dünaamika) on praktiseerivale viiulimängijale ajaloolise viiulimuusika tänapäevase taasesitamise juures olulised. See muudab need aspektid oluliseks ka tolleaegsete esituste analüüsimisel.

Ainult helisalvestustele tuginedes (ehk siis – ilma auditiivselt saadava lisainfo toeta) pole võimalik kõiki kategooriaid võrdse põhjalikkusega analüüsida. Seetõttu keskendutakse allpool peamiselt mitmehäälsuse saavutamise võtetele, mis on kuuldelisel teel hõlpsasti tuvastatavad. Ülejäänud kategooriaid vaadeldakse sel määral, nagu helisalvestuste kuulamine seda teha võimaldab.