2.3.1.2. Lahtiste keelte kasutamine kolme- ja neljahäälsete kooskõlade mängimisel

Lahtiste pillikeelte abil võetud kolme- ja neljahäälseid kooskõlasid ei saa nimetada akordivõtteks. Spetsiaalse akordivõttega neil juhtudel tegemist ei ole, kuigi vastavalt valitud helistikule võivad juhuslikult tekkida nn heakõlalised akordid. Näiteks G-duuris mängitud akordid koosnevad toonika kolmkõla akordihelidest G-d¹-h¹ (vt noodinäited 15 ja 22). G-duur annab võimaluse kasutada akordide võtmisel lahtiste keelte abi, mis on taas lihtsaim ja mugavaim viis mängutehnilises mõttes kui ka efektiivne dünaamilises mõttes (st kõlajõult tugevam). Huvitavaks erandiks on juhus, kus viiuldaja kasutab G-duuri subdominant-funktsiooni sfääris nootide G-e¹-c² asemel hoopis lahtiste keelte abil võetud kooskõla G-d¹-a¹ (vt noodinäide 17 C-osa 1. takt). Rahvapäraselt väljendudes võib öelda, et "pillimees tõmbas üle lahtiste keelte". Võib arvata, et tavapärases situatsioonis tantsuks mängides kasutati sellist võtet sageli, et vajalikud rõhud oleksid tantsijatele kuuldavad.

Me võime seda käsitleda topeltnootide mängimisena, millele on kaasatud viiuli ülejäänud lahtised keeled. Sellist võtet on oma viiulimängus kasutanud vaid Tori viiuldaja Mart Jantson Mihkel Toomiga koos teist partiid mängides ning ta on teinud seda ainult polkades. Jantson on mänginud akorde tõenäoliselt suurema rõhu andmise eesmärgil ning teinud seda kolmel korral (vt noodinäiteid 15, 17 ja 22). Arvatavasti mängisid viiuldajad loomulikus situatsioonis lahtiste keelte abil võetavaid kooskõlasid tihedamini, sest reaalne tantsu saatemuusika eeldab rõhkude selgemat esiletoomist. Heliplaadistamise situatsioonis võis nootide liigne rõhutamine tunduda tarbetu.