2.3.1.3. Topeltnootide mängimine: tertsi-, kvindi-, seksti- ja oktaavivõte
Lahtiste keelte kaasamise võte on kõige käepärasem ja seetõttu
ka kõige enam kasutatud võte (75% mitmehäälsuse mängimise võtetest). Lisaks
sellele on viiuldajad kasutanud spetsiaalselt vasaku käe kahe sõrme abil
mängitud topeltnoote. Järgnevalt antakse ülevaade nende kasutamisest
analüüsitud labajalavalssides ja polkades. Nimetatud mänguvõtted võib
intervallidele toetudes jagada tertsi-, kvindi-, seksti- ja oktaavivõteteks.
Tertsivõte. Tori ja Vändra viiuldajad on kasutanud kahest võimalikust
tertsivõtte tüübist vaid ühte, mil topeltnoodi ülemine noot võetakse vasaku käe
esimese ja alumine kolmanda sõrme abil. Teist võimalikku tertsivõtet, milles
ülemine noot on võetud teise ning alumine neljanda sõrmega, vaatluse all olevad
rahvapillimehed ei kasutanud. See eeldaks vasaku käe neljanda sõrme küllaltki
ebamugavat väljasirutamist. Samuti puudub nimetatud tertsivõttel praktiline
väärtus vaadeldava repertuaari seisukohast. Sellist situatsiooni, mis vajaks
nimetatud võtte kasutamist, repertuaaris ei esine seoses valitud helistikega,
st helistikud tingivad või võimaldavad teistsuguseid mänguvõtteid.
Kvindivõte. Kvindivõtet esineb väga harva: analüüsitud esituste seas vaid
kahes labajalavalsiesituses (vt noodinäited 4 ja 6). Ühel juhul (Mart Jantsoni
esituses) on kvindivõte sooritatud vasaku käe esimese sõrmega kahel keskmisel
pillikeelel (noodinäide 6). Kvindivõtte nii vähene kasutamine võib olla
tingitud viiuldajate muusikalisest maitsest – neile ei pruukinud see tunduda
heakõlalisena. Teine võimalus on, et kvint ei omanud olulist positsiooni
kohalikus traditsioonis.
Viiuldajad on kasutanud liikumist paralleelsetes kvintides. Seda
tuleb ette juhul, kui viiuldaja katab meloodia mängimisel vasaku käe sõrmedega
kinni korraga kaks keelt ning laseb nendel kahel keelel koos kõlada.[1]
Sellist mänguvõtet kasutab vaid Tori viiuldaja Mihkel Toom ühe labajalavalsi
C-osas (noodinäide 4).
Sekstivõte. Analüüsitud esitustes on kasutatud kahte tüüpi sekstivõtet: A-tüüp: ülemine noot on võetud vasaku
käe kolmanda ning alumine noot teise sõrmega (D-duuris); B-tüüp: ülemine noot on võetud teise ja alumine esimese sõrmega (C-
ja G-duuris). Sekstivõtet, mis on mängitud neljanda ja kolmanda sõrme abil,
Tori ja Vändra viiuldajad kasutanud ei ole – selle mänguasend on ebamugav.
Sekstivõtet esineb nii Tori kui Vändra viiuldajatel harva.
Kolmes Tori viiulipalas, kahes labajalavalsis (vt noodinäited 2 ja 8) ja kahes
polkas (vt noodinäited 16 ja 17) kasutatakse seda lausete ja osade lõpunoodil.
Kahes polkas (vt noodinäited 17 ja 21) esineb sekstivõte osa keskel ja rõhutus
positsioonis. Vändra lugudes kõlab suur sekst osasid või tervikvormi lõpetava
intervallina kolmes loos (vt noodinäited 13, 24 ja 25). Tori viiuldajad on
kasutanud vaid A-tüüpi sekstivõtet
ning seda C- ja G-duuris palade puhul. Nad on eelistanud B-tüüpi sekstivõtte asemel mängida lahtise keele abil oktaavi.
Vändra viiuldajad on kasutanud mõlemat tüüpi sekstivõtet: A-tüüpi C-duuris ja B-tüüpi
D-duuris.
Oktaavivõte. Kõige erandlikumaks võtteks on oktaavivõte, mida esineb
analüüsitud paladest vaid ühes (vt noodinäide 16). Seda on kasutanud Mihkel
Toom. Ta kasutab e-keelel neljanda sõrmega võetud h2-noodiga koos
a-keelel esimese sõrmega võetud h1-nooti. Antud oktaavivõte on
mängutehniliselt üks keerukamaid, millega võib ka seletada selle harva
kasutamist. Tõenäoliselt on siin tegemist pigem mängutehnilise erandi kui
unustusse vajunud reegliga.
[1] Kuna nimetatud
mänguvõte esineb väga juhuslikult, võib selle kasutamist seostada nn laisa
mänguviisiga.