2.3.2.2. Funktsionaalharmooniast lähtuv kahehäälne koosmäng

 

Funktsionaalharmooniast lähtuvat kahehäälset koosmängu on harrastanud nii Tori kui Vändra viiuldajad. Oma iseloomult on viiuldajate kahehäälne koosmäng homofooniline, jagunedes meloodiahääleks ja harmooniliseks saatehääleks. Harmoonilises saatehääles kasutatakse peamiselt meloodilis-harmoonilist figuratsiooni, mis on tihedas seoses meloodiahäälega. Siin analüüsitud 15 duo hulgas leidub 10 sel viisil esitatud pala (8 polkat ning 2 labajalavalssi). Saatehäält on duode puhul mänginud Tori viiuldaja Mart Jantson ja Vändra viiuldaja Anton Adamson.

 

Kui võrrelda omavahel Mart Jantsoni ja Anton Adamsoni esitusi, siis  ilmnevad individuaalsed eripärad. Mart Jantsonit on peetud üheks parimaks saatehääle kujundajaks tollel perioodil tegutsenud külaviiuldajate seas. Jantsoni saatehääled on Adamsoniga võrreldes teistsuguse ülesehiusega ning järgivad oma partiis rohkem meloodiahääle liikumisi ja rütmipilti. Kui meloodiahääl liigub üles, siis teeb seda ka Jantsoni saatehääl ning vastupidi. Saatehääle rütm on sama, mis meloodiahääle puhul. Adamsoni saatehääled on staatilisemad ning meenutavad sageli lihtsat harmoonilist saadet. Need moodustavad meloodiahäälega harmoonilisi kooskõlasid, näiteks saatehääl peatub osa lõpus suure seksti võrra allpool (vt noodinäide 27), või jõuavad mõlemad hääled osade lõpus ühele kõrgusele (vt noodinäide 26). Viimane kirjeldus viitab klassikalise harmooniaõpetuse reeglite mõningasele tundmisele.

 

Funktsionaalharmooniast lähtuvas kahehäälses koosmängus on erinevad partiid omavahel muusikaliselt tihedamalt seotud kui torupillipärases koosmängus. Rütmilisest aspektist vaadatuna on koosmäng mõlema duo puhul valdavalt korrektne. Esineb harvu rütminihkeid, mida võib seostada ebahariliku esitussituatsiooniga heliplaadistamisel. Oma osa võib olla ka viiuldajate vanusel heliplaadistamise ajal ning sellel, et nad ei esinenud enam aktiivselt.

 

Mõnel juhul esineb kahe partii liikumist paralleelsetes tertsides kogu pala vältel. Saatehääle mängija jätkab "jonnakalt" oma partii mängimist ülemise häälega paralleelselt tertsi võrra madalamal, kuigi ta ootuspäraselt peaks kasutama erinevaid intervalle. Tori piirkonnale iseloomulik on näiteks olukord, mida illustreerib noodinäide 17. Mart Jantson (teine hääl) mängib siin koos pala lõpunoodi ehk toonikaga tertsi võrra madalamat heli, mis ei kuulu toonika kolmkõla koostisse (vt kooskõla g2-e1 noodinäite 17 C-osa lõpus).[1]

 

Lühidalt kokku võttes iseloomustavad Tori ja Vändra viiuldajate kahehäälset koosmängu paralleelsed tertsid ning sekstid ja ka liikumised oktaavis. Sekstis ja oktaavis mängimist esineb ainult ühes loos, mistõttu see mõjub pigem üllatava kooskõlana.

 


[1] Lisagem siia Žanna Pärtlase tabav iseloomustus situatsiooni kohta: "Saatehääle mängija Mart Jantson praktiseerib sageli meloodia ranget dubleerimist alumistes tertsides, seda ka siis, kui moodustatud intervallid on vastuolus meloodia funktsionaalse loogikaga. Paljud tema saatehääled justkui klammerduvad meloodia külge" (Pärtlas 2004).