2.3.3.1. Intonatsioon

 

Intonatsioon on viiuldajatel väga isikupärane ja individuaalne. Tempereeritud häälestustava järgi võib öelda, et viiuldajad mängivad ebapuhtalt. Viiulimängus on võimalik intoneerida üht- ja teistmoodi, seega on midagi täpset paika panna väga raske. See, mis ühe kuulaja jaoks tundub puhas, on teise jaoks ebapuhas. Niisiis oleks täpsem öelda, et viiuldajad kasutasid oma mängus helikõrgusi, mis tundusid nende muusikalise maitsega sobivat. Nii ei saa kindlalt väita, et tegemist on ebapuhta viiulimänguga.

 

Intoneerimise osas paistavad omanäolisusega silma torilaste Mihkel Toomi ja Mart Jantsoni viiulimäng. Mart Jantsoni poolt mängitud lugudes esineb vasaku käe teise sõrmega võetud noodikõrgustes omapäraseid kõikumisi – kord kõlab noot kõrgemalt, kord madalamalt (näiteks noodinäide 7 A-osa: kord kõlab f# ja seejärel ↓ f#). G-duuris d-keelel mängides on teise sõrmega võetud helistiku seitsmes aste (f#) madalam, samas helistikus a-keelel mängides on teise sõrme alla jääv neljas aste (c) kõrgem (näiteks noodinäide 3 B-osa). Kirjeldatus poleks midagi tähelepanuväärset, kui taoline olukord valitseks kõigis Mart Jantsoni poolt esitatud viiulipalades. Sellist intoneerimist esineb Jantsoni viiulipalades valikuliselt, mis välistab selle, et "tal olid lihtsalt sõrmed liiga jämedad ja tal ei mahtunud need pilli kaelale korraga ära" (Veljo Tormise suuline arvamusavaldus töö autorile). Ilmselt "nõudsid" mingisugused viiulipalad või meloodiakäigud nimetatud intoneerimist.[1] Teise sõrmega võetud heli on kõrgendanud oma viiulimängus kahes labajalavalsiesituses ka Mihkel Toom (noodinäited 1 A-osa ja 10 A-osa lõpp ning C-osa). Ta on kõrgendanud teise sõrmega võetavat heli D-duuris e-keelel (↑ g2), kus noodinäite 10 puhul kaob hetkeks põhihelistiku valitsemisala ning valdavaks tundub saavat dominandi dominanthelistik. Samas võib vaadelda seda situatsiooni ka kui kõrgendatud neljanda astmega helilõiku. Kõik eelpool kirjeldatud mänguvõtted kuuluvad labajalaesituste juurde.

 

Kahe labajalavalsi (noodinäited 6 ja 9 Mart Jantsoni esituses) ja ühe polka (noodinäide 25 Hendrik Adamson-Jõearu esituses) puhul on esinenud mänguvõte, kus juhtheli mängitakse madalalt, mitte oodatult kõrgendatud kujul. A- või E-duuris kõlavate osade puhul võib selle mänguvõtte esinemise põhjus peituda taas mängumugavuses. Neis helistikes on helistiku põhiheliks üks ülemistest lahtistest keeltest ning sellest lähtuvalt tuleb juhtheli mängida tavapärasest enam väljasirutatud kolmanda sõrmega põhihelist allpool asuval naaberkeelel. Kirjelduse iseloomustamiseks sobib hästi noodinäide 25, ainus näide, kus Hendrik Adamson-Jõearu mängib A-duuris juhtheli sisaldavat meloodiat. Selle näite puhul tundub olevat tegemist nn mugava mänguvõttega, mitte teadliku madala juhtheli eelistamisega. Mart Jantsoni labajalavalsis (noodinäide 6) tundub madal juhtheli olevat selle sageda kõlamise tõttu pigem meloodia omapära, kui pillimehepoolset mugavust taotlev mänguvõte.

 


[1] Siin võib võrdluseks tuua, et taoline helirida (tavapärasest madalam juhtheli ning veidi kõrgendatud neljas aste) tekib näiteks parmupilli mängides.