2.3.3.4. Poognakäe tehnika ja käte koordinatsioon

Ühtteist on võimalik kuuldu põhjal öelda ka viiuldajate poognakäe tehnika ning parema ja vasaku käe omavahelise koostöö kohta. Poognakäe tehnika on tugevasti allutatud esitatava muusika funktsioonile. Viiuldaja jaoks tundub olevat esmatähtis meetrumist kinnipidamine, kuna tegemist on tantsusaatega. Viiuldaja näib otsivat kompromissi poognakäe liikumise (sellest sõltub meetrum) ning parema ja vasaku käe omavahelise koostöö osas (viimasest sõltub meloodia esitamise perfektsus).

On teada, et käsitletavad viiuldajad ei olnud enam aktiivselt praktiseerivad muusikud ning loomulikult on seda tunda ka nende pillimängus. Mõned poognavahetused on konarlikud ja ebapuhtad, kuid pilliloo iseloom selle all ei kannata. Poognaštrihhidest kasutavad viiuldajad nii meloodiahelide eraldi- kui kokkumängimise tehnikaid (détaché ja legato). Labajalavalsse iseloomustavad teatud kindlad poognaliikumise skeemid, mis on käepärased ning annavad labajalavalsile rütmipildiga koos nende iseloomu (vt. näiteks poognaštrihhe noodinäidetes 3, 4 ja 12).

Polkades kasutavad pillimehed eelkõige détaché-tehnikat, kuna polkade rütmi ja meloodia iseloom seda otseselt tingib. Kiirete kuueteistkümnendik-vältustes meloodiajooksude mängimisel kasutavad viiuldajad ka legato-tehnikat, ühendades omavahel noote kahekaupa (näiteks noodinäide 23 B-osa).

Kokkuvõtvalt iseloomustab rahvapärast viiulirepertuaari Toris ja Vändras küllaltki hüplev poognakäsitlus: enamasti kasutatakse kiireid üles-alla liikumisi ning sagedasi poognavahetusi. Poognatöö üksikasjalikum vaatlus ei ole võimalik pelgalt kuuldelise kogemuse põhjal. Täpsustavat lisainformatsiooni võiks siin anda meloodia akustiline analüüs, mis tõenäoliselt visualiseeriks poognavahetuse täpsed punktid.