2.4. Kokkuvõtteks

Järgnevalt antakse kokkuvõtlik ülevaade mänguvõtete kasutamisest žanrite lõikes ning tuuakse esile need mänguvõtted, mida iga analüüsitav viiuldaja kõige enam eelistas.

Allpool esitatud tabelisse (vt. tabel H) on kokku koondatud analüüsitulemused mänguvõtetest erinevate viiuldajate esitustes. Koosmängul on samaaegselt kuuldavad individuaalsete mänguvõtete tulemusel tekkinud kõlad, mida võiks käsitleda Tori ja Vändra kihelkondadele iseloomulike kõlaliste iseärasustena. Ühtlasi saame rääkida ka iga pillimehe individuaalsetest kõlalistest iseärasustest, mis on piirkondlikest iseärasustest kahtlemata selgemini väljenduvad. Tabelisse koondatud andmed baseeruvad väga väikesel materjalihulgal (kokku 27 helisalvestust), seetõttu ei saa neid andmeid vaadelda kui üldistust teatatud ajajärgu teatud piirkonna viiulimängu kohta (ka protsentide määramine on tinglik).

(1) Kõige rohkem kasutatud mänguvõte mitmehäälsuse saavutamiseks on lahtiste pillikeelte kaasamine meloodiale. Mart Jantson Torist on kaasanud oma viiulimängus kõige rohkem lahtisi pillikeeli, mis näitab, et tema pillimäng oli ilmselt kõige tugevama kõlajõuga. Kui võrrelda Jantsoni mänguvõtet absoluutse maksimumiga, mida lahtiste keelte abil mängida saab, siis selles valguses kasutab ta lahtisti keeli siiski suhteliselt harva.

(2) Lahtiste pillikeelte kaasabil võetud nn. akordide mängimine on väga harva esinev mänguvõte ning paistab oma harvaesinevuse tõttu eriliselt silma. Võib oletada, et loomulikus tantsusituatsioonis kasutati seda mänguvõtet märksa sagedamini.

(3) Topeltnootidest on kõige rohkem kasutatud tertsivõtet, mis on võetud vasaku käe esimese ja kolmanda sõrme abil. Vaid Mihkel Toom Torist ei ole kordagi seda võtet kasutanud. Mart Jantson on käsitletavatest viiuldajatest tertsivõtet kasutanud kõige rohkem ja seda nii labajalavalssides kui polkades.

(4) Kvindivõtet on kasutatud vaid labajalavalsse mängides, mis on vanemad kui polkad. Liikumist paralleelsetes kvintides kasutab vaid Mihkel Toom ühes loos ja see võib olla juhuslik, sest teistes tema esitustes seda ei kuule. Samas võib olla tegemist mänguvõttega, mis on olnud omane labajalavalssidele varem ning mis oli 20. sajandi alguseks seoses uute viisidega unustatud.

(5) Kõige vähem on kasutatud oktavivõtet. Samas on kahe viiuli koosmängus tekkinud paralleelsetes oktavites liikumist, mis tähendab, et sellised kooskõlad olid pillimeestele meelepärased.

(6) G- ja C-duuris mängides on viiuldajad helistiku põhiheli harmoniseerimiseks kasutanud sekstivõtet, mis on võetud vasaku käe teise ja esimese sõrme abil. Taoline mänguvõte on kõige iseloomulikum Mihkel Toomile. D-duuris mängides on teist tüüpi sekstivõtet, mis on võetud vasaku käe kolmanda ja teise sõrme abil, oma mängus kasutanud ainult Vändra viiuldaja Hendrik Adamson-Jõearu. Teised viiuldajad ei ole D-duuris mängides taolist sekstivõtet kasutanud, kuigi seda on mängutehniliselt väga mugav kasutada.

(7) Madala juhtheli kasutamine on kõige iseloomulikum Mart Jantsoni mängule. Ta kasutab madalat juhtheli labajalavalsse mängides. Kuna madalad juhthelid ei ole igal erineval juhul sama sõrmestusega mängitud, siis on Jantsoni esitustes välistatud lihtne mängumugavuse püüdlus. Vastavat helirida on pillimees teadlikult kasutanud kui antud labajalavalsiga kokkukuuluvat.

(8) Kaunistushelidest on tüüpilisim mordent, mida on kasutatud kõikides analüüsitud polkades, veidi vähem labajalavalssides. Eriliselt paistavad mordentide kasutamisega silma Hendrik Adamson-Jõearu polkaesitused, kus igas polkas esineb mõni mordent.

(9) Eellööke on mängitud samuti hulgaliselt, kuid nende kasutamine on juhuslikumat laadi võrreldes mordentidega.

(10)Tori viiuldajate polkad on erilised selle poolest, et neid mängides kasutavad pillimehed ettehaaravat sisseastumist. Nimetatud mänguvõtet ei ole kasutatud labajalavalsse mängides, kuigi mängutehniliselt oleks see täiesti teostatav.

Tabel H. Erinevad mänguvõtted Tori ja Vändra viiuldajate poolt esitatud labajalavalssides ja polkades (L – labajalavalsid, P – polkad; + on kasutatud, - ei ole kasutatud)

nr.	mänguvõte	žanr		mänguvõtete kasutamine individuaalses viiulimängus
				Mihkel Toom		Mart Jantson		Hendrik Adamson-Jõearu		Anton Adamson
		L	P	L	P	L	P	L	P	L	P
1.	lahtiste keelte kaasamine	+	+	+	+	+	+	+	+	-	+
2.	nn. akordide mängimine lahtiste keelte abil	-	+	-	-	-	+	-	-	-	-
3.	tertsivõte, vasaku käe esimese ja kolmanda sõrmega võetud	+	+	-	-	+	+	+	-	-	+
4.	kvindivõte, vasaku käe esimese ja teise sõrmega võetud	+	-	+	-	+	-	-	-	-	-
5.	sekstivõte, vasaku käe teise ja esimese sõrmega võetud	+	+	+	+	-	+	-	-	-	+
6.	sekstivõte, vasaku käe kolmanda ja teise sõrmega võetud	+	+	-	-	-	-	+	+	-	-
7.	oktavivõte, vasaku käe neljanda ja esimese sõrmega võetud	-	+	-	+	-	-	-	-	-	-
8.	madal juhtheli	+	+	-	+	+	+	-	+	-	-
9.	mordendid	+	+	+	+	+	+	+	+	+	+
10.	eellöögid	+	+	+	+	+	-	+	+	+	+
11.	ettehaarav sisseastumine	-	+	-	+	-	+	-	-	-	-

Lõpetuseks võib öelda, et suuri erinevusi nelja viiuldaja analüüsitud mängutehnikates ei leidu, mis näitab selgelt, millised olid muusika tegemise ideaalid ühes kultuurilises piirkonnas. Kõik see lubab rääkida nimetatud mänguvõtetest kui Põhja-Pärnumaa viiulimängustiili ühtedest väljendusvahenditest.

Võrdluseks muude samaaegsete helisalvestuste kuulamise järel võib öelda, et näiteks Kihnu viiuldaja Jaan Palu ja Häädemeeste viiuldaja Hindrek Grünberg paistavad siinsete viiuldajate taustal silma rohkemate lahtiste keelte kasutamisega. Näiteks Karl Leesment Tarvastu kihelkonnast ei kasutanud oma mängus spetsiaalselt võetud topeltnoote, mida aga Tori ja Vändra viiuldajad sagedasti kasutasid. Urvaste viiuliduo – Ott Hiiopi ja Kristjan Joakiti koosmäng – on hoopis teistsugusema muusikalise ülesehitusega, kui siinsete duode mäng. Näiteks Saarde viiuldaja Hindrek Pukk kasutas oma viiulimängus vibraatot, mida siinsed viiuldajad mitte kunagi ei kasutanud. Eeltoodud järeldused on tehtud samal perioodil (st 1936–38. aastatel) helisalvestatud esituste põhjal.