Käesolev töö on üks esimesi katseid kirjeldada rahvapillimuusikat nn seestpoolt. Autor on viiuldajana õppinud taasesitama oma kodukandi – Tori ja Vändra kihelkonna – külapillimeestelt kogutud labajalavalsse ja polkasid ning kasutanud nende palade omandamisel traditsioonilist kuuldelisel teel õppimise meetodit. Kahjuks ei ole need palad õpitud otse esitajailt, kuna autentsed esitajad on meie hulgast juba ammu lahkunud. Niisiis on kontakt vanade viiuldajatega loodud kunstlikult, kasutades arhiivisalvestuste abi. Sel moel täidab autor omamoodi vahendajarolli, tuues paljud unustatud viiulilood taas kasutusse.
Siinses väljaandes ei kirjeldata, kuidas need pillilood tänapäeval elavad,
vaid keskendutakse ülevaatele sellest, kuidas
mängisid viiulit 20. sajandi esimese poole Tori ja Vändra külaviiuldajad. Töö üldine eesmärk ongi tolleaegse rahvapärase viiulimängutraditsiooni
kirjeldamine. Eestis tegutses vaatlusalusel perioodil rohkesti
külaviiuldajaid. Konkreetsemalt käsitleb käesolev uurimus muusikat, mida praegu
nimetatakse ajalooliseks rahvamuusikaks. Uurimisainest, mis pärineb 20.
sajandi algupoolelt, nimetatakse siin rahvapäraselt esitatud viiulimuusikaks,
mitte pelgalt viiulimuusikaks. Viiulit on võimalik mängida üldjoontes kahte
moodi: rahvapärases ja akadeemilises mängumaneeris. Rahvapärast maneeri
iseloomustavad paljudele jõukohane mängutehnika ning palade omandatavus
kuuldelisel teel. Akadeemiline mängumaneer kuulub kirjakultuuri hulka ning on
tehniliselt nõudlikum. Seda on võimalik perfektselt omandada ainult
muusikaõppeasutustes või selleks erihariduse saanud pilliõpetajalt. Tänapäeval
on nimetatud mängustiile raske eristada. Viiulimängu õpitaksegi peamiselt
koolis, mistõttu mängumaneerid on teineteisele lähenenud.
20. sajandi algupoolel eksisteerisid kaks mängumaneeri paralleelselt.
Meetod "isalt pojale" (st kuuldelisel teel õppimine ehk otsene
jäljendamine), mis on rahvapärase esituse eeltingimuseks, on tänapäeval
taandumas. Varem ilmnesid erinevused maneeride vahel eelkõige selles, kuidas
üht või teist viiulilugu esitati ja millist repertuaari mängimiseks
valiti. Rahvapärast pillimuusikat, eriti viiulimuusikat, esitavad tänapäeval
sageli professionaalse koolituse saanud muusikud ning seetõttu saame kaasajal
rääkida vaid repertuaari valiku aspektist. Kuidas-aspekt on
viiulimängijatele selgeks õpetatud juba koolis.
Uurimisainese moodustavad helisalvestused ning nende põhjal tehtud
transkriptsioonid, mis annavad ülevaate pillimeeste tolleaegsest repertuaarist,
selle muusikalisest struktuurist ja mänguvõtetest. Uurimuses ei käsitleta kogu
Eesti tolleaaegset viiulimuusikat. Analüüsimisele tuleb Tori ja Vändra
kihelkonnas tegutsenud külaviiuldajate mängumaneer. Mängumaneeri mõiste
alla koonduvad siinses töös kaks suurt teemat – vormikäsitlusviis ja
viiuldajate mängutehnika. Kokkuvõtvalt võimaldavad repertuaari
vormistruktuuride ja mängutehniline analüüs tutvustada lähemalt külaviiuldajate
muusikalist mõtlemist ning esitatava muusika omapära. Uurimisaines on
paigutatud vastava ajastu kultuurilisse konteksti, mis on olnud kättesaadavad
publikatsioonide, arhiivimaterjalide ja ka Põhja-Pärnumaa piirkonna inimestelt
kogutud mälestuste kaudu. Vaadeldes rahvapillimeeste muusikategemist ja
muusikat neid ümbritseva keskkonna taustal on võimalik põhjendatult esile tuua
rahvapärase muusikaesituse tunnused, millest moodustub rahvapärane mängumaneer.
Käesoleva tööga soovin lugejale tutvustada ühe väikese inimgrupi muusikat,
mille sarnast tänapäeva Eestis elavas traditsioonis enam kohata ei õnnestu.