3. UURIMUSE KOKKUVÕTE

Uurimuses ei kirjeldatud, kuidas vanad viiulilood tänapäeval elavad. Käesolev töö andis ülevaate sellest, kuidas mängisid viiulit 20. sajandi esimese poole Tori ja Vändra külaviiuldajad. Töö üldine eesmärk oli tolleaegse rahvapärase viiulimuusikatraditsiooni kirjeldamine.

Esimene peatükk käsitles viiulimuusika kahte aspekti, milledeks olid:

· rahvapärase viiulimuusika funktsioneerimine autentses situatsioonis – viiulimäng ja tantsimine külaühiskonnas; labajalavalss ja polka alates 19. sajandist; viiul tantsusaatjana

· rahvapärase viiulimuusika kasutamine 1920–1930. aastatel väljaspool selle tavapärast keskkonda – lavakontserdid ja ringreisid; heliplaadistamise aktsioon – pillimeeste laiem tuntus

Nimetatud kahte aspekti seob eelkõige repertuaar. Tantsuviisid, mida tavapäraselt mängiti külapulmades ja -pidudel, leidsid 20. sajandi algupoolel tee kontserdilavadele ning heliplaatidele, mille vahendusel need said varasemast enam tuntuks ka linlaste hulgas.

Teises peatükis võeti lähema vaatluse alla uurimismaterjal, mille moodustasid helisalvestused ja transkriptsioonid viiulil esitatud labajalavalssidest ja polkadest, mis on plaadistatud Riigi Ringhäälingus ajavahemikul 1936-1937. Viiulilugude esitajateks olid Põhja-Pärnumaa kahe kihelkonna viiuldajad: Mart Jantson ja Mihkel Toom Torist ning Hendrik Adamson-Jõearu ja Anton Adamson Vändrast. Kõigi nelja viiuldaja vanus oli plaadistamise hetkel umbes 60-e eluaasta piirides.

Uurimismaterjaliks olid rahvapäraselt ehk rahvale omaselt esitatud viiulipalad. See materjal paigutati vastava aja kultuurilisse konteksti nii palju, kui see olemasolevate allikate põhjal võimalikuks osutus. Konteksti moodustasid teated tantsimisest ja tantsumuusikast 20. sajandi algul ning andmed viiulist, kui tantsumuusika pillist. Samuti moodustasid ülevaated Tori ja Vändra kihlekondade kultuuri- ja seltsielust viiuldajatele ümber nende igapäevase keskkonna, mida lugedes sai meile selgemaks, millises ajas pillimehed elasid. Elulood ja värvikad juhtumid viiuldajate igapäevast toetusid 20. sajandi alguse muuseumi- ja kultuuritegelase August Pulsti märkmetele. Pulsti tegevusest ja elust oli samuti uurimuses juttu.

Põhja-Pärnumaa viiuldajatest ja nende mängumaneerist

Uurimuses on vaadeldud nelja Pärnumaa külaviiuldaja elu ning tegevust. Heliplaadistatud materjali põhjal valiti muusikalise analüüsi objektiks nende viiulimäng – konkreetsemalt vormikäsitlusviis nende labajalavalsi- ja polkaesitustes ning mängutehnilised võtted.

Tori kihelkonna viiuldajaid esindasid Mart Jantson Mannare ja Mihkel Toom Muti külast. Vändra kihelkonna viiuldajad vennad Hendrik ja Anton Adamson olid pärit Roja külast. Kultuurielu kohalikku konteksti, looduslikke olusid ning kodumajade asukohti arvesse võttes selgus, et Tori viiuldajad elasid oma aktiivsel pillimehe eluperioodil rohkem omaette ning toimetasid omi muusikalisi toiminguid eelkõige oma küla ja lähedaste seltskonnas. Vändra viiuldajad tegutsesid rohkem seltskondlikus ühistegevuses, käies mitmete teiste tolle kandi viiuldajate ja muude pillimeestega regulaarselt koos näiteks viiulikoori vormis. Ka nooditundmine, mis kahtlemata on üks viiulimängu mõjutajaid, oli viiuldajatel erinev. On teada, et Tori viiuldajad ei tundnud, Vändra omad seevastu tundsid noodist mängimise kunsti. Viimased tähelepanekud rõhutavad asjaolu, et see kõik väljendus ka nende viiuldajate pillimängus, eelkõige nende erinevates mängumaneerides.

Oma vanas eas said Tori ja Vändra viiuldajad tänu rahvamuusika ringreisidele ja heliplaadistamistele tuntuks ka laiemalt, kui ainult oma kodupiirkonnas. Nad esinesid näiteks Estonia kontserdisaalis, kus kanti ette mitmeid eeskavasid, mis sisaldasid rahvamuusikat. Neid heliplaadistati esimese rahvamuusika salvestamise suuraktsiooni käigus 1930. aastatel. Tolleaegne kultuuriline situatsioon võimaldas külaviiuldajatel võita üle-eestilist tuntust kontsert-ettekannete, ringreiside ja heliplaadistamise kaudu. Selline staatus oli nendele meestele mitte-igapäevane ja lausa ennekuulmatu. Senini olid rahvamuusikat mängivad külapillimehed olnud pillimeesteks pulmades, kus neil oli täita selge funktsioon pulmarahva lõbustamisel ja pulmarituaalide läbiviimisel. Uudne situatsioon asetas pillimehed küllaltki võõrasse konteksti ja võib ette kujutada, kuidas funktsiooni muutus pillimehele mõjuda võis. Samas teame, et esinemisjulgusest neil oma kogemuste tõttu puudu ei tulnud, pillimehed kohanesid uute tingimustega väga hästi.

Viiulit on põhimõtteliselt võimalik mängida kahel viisil – rahvapäraselt ja nn. professionaalselt. Samamoodi jaotub viiulimuusika laiaemalt võttes kahte liiki – rahvapäraselt mängitav ja ülejäänu. Minu uurimismaterjaliks olid rahvapäraselt ehk rahvale omaselt esitatud viiulipalad, seega rahvapärane viiulirepertuaar. Ka neid samasid labajalavalsse ja polkasid on tegelikult võimalik mängida kahel erineval viisil, sest need pillilood on tõenäoliselt laenulised (valss ja polka on levinud ka kunstmuusikas). Kui pillilood otseselt laenulised ei olnud, lõid külaviiuldajad kindlasti nende eeskujul ise samalaadseid. Tähtsaimaks iseloomulikuks jooneks rahvapärase esituse puhul on see, kuidas neid palasid on esitatud. “Kuidas”-küsimusele vastuste leidmine teeb võimalikuks kahe erineva viiulimängu omavahelise eristamise. Rahvamuusika mängimine klassikaliselt ehk nn. professionaalselt ei tee esitusest rahvapärast esitust, sest puudub olulisim – rahvapärane mängumaneer.

Mida võib öelda rahvapärase mängumaneeri kirjeldamiseks Tori ja Vändra kihelkonna viiuldajate näite põhjal? Uurimust alustades oli kõige keerulisemaks ülesandeks leida uuritavale materjalile lähenemisnurk, mis annaks tolleaaegses külaühiskonnas käibel oleva muusika ja muusikute kohta põnevat ja uut informatsiooni. Lõpuks peatus valik aspektidel, mis tundusid mulle, kui viiuldajale olevat kõige informatiivsemad ning samas praktikasse otseselt ülekantavad. Matkides analüüsitud viiuliesituste mängumaneeri kaasajal ning luues selle põhjal oma isiklik rahvapärane viiulimängutehnika, võime olla kindlad, et esitatav muusika kõlab eriliselt, kandes endas paikkondlikku eripära.

Tähtsaimaks iseloomulikuks jooneks rahvapärase esituse puhul on see, kuidas neid palasid on esitatud. “Kuidas”-küsimusele vastuste leidmine teeb võimalikuks erinevate viiulimängumaneeride omavahelise eristamise. Rahvatraditsioonis levinud repertuaari mängimine akadeemilises mängumaneeris ei garanteeri kindlasti rahvapärase esituse olemasolu, sest tõenäoliselt ei kasutata sel juhul viiulimängus rahvapärasele esitusele omaseid mänguvõtteid.

Mängumaneer rahvamuusika, kui kuuldelisel teel omandatud muusika, puhul on igal pillimehel küllaltki individuaalne. Samas võib täheldada, et kahe lähestikku elava pillimehe mängumaneerid ei erine üldjoontes oluliselt teineteisest. Seda näitab ka siinses uurimuses analüüsitud viiuldajate mängumaneeride analüüs. Omavahel on mängumaneeride osas sarnasemad/lähedasemad lähestikku elanud ning koos musitseerinud viiuldajad. Laiemalt vaadeldes leidub kahe viiuliduos esinenud viiuldajate mängumaneeris sarnaseid jooni ka piirkondlikul tasandil. Kui võrrelda Tori ja Vändra viiuldajate viiulimängu ülejäänud tolleaegsete Eesti viiuldajatega (näiteks Mulgi- või Võrumaalt), siis joonistuvad selgelt välja erijooned, mis on Põhja-Pärnumaale iseloomulikud.

Kokkuvõtvalt on 20. sajandi esimese poole Tori ja Vändra piirkonnale iseloomulik viiuliduodes mängimine. See ei ole üldises tolleaegses Eestis toimunuga võrreldes midagi ainulaadset, sest viiuliduosid oli teisigi. Eriliseks teeb Tori ja Vändra duoesitused see, kuidas duos mängiti. Duodes mängides kasutasid viiuldajad kahte erinevat mänguvõtet. Neist esimene, üks iseloomulikumaid on torupilli imiteerimine viiuliga, mida kasutasid vaid Tori viiuldajad. Kuna Tori viiulimehed ei tundnud nooti ning fotode põhjal olid ehk maamehelikumad kui Vändra viiuldajad, tundub ka nende viiulimäng veidi teistsugusem – vanem. Torupilli imiteerimine on kindlasti ajaliselt üks vanemaid mänguvõtteid. Teine mitmehäälsuse võte duomängus, mida Tori ja Vändra viiuldajad kasutasid, on funktsionaalharmooniast lähtuv kahehäälne koosmäng. Ka nimetatud mitmehäälsuses paistavad eriti silma Tori viiuldajad Mihkel Toom ja Mart Jantson. Teist samalaadset saatehääle mängijat, nagu oli Mart Jantson, me tolleaegsetelt salvestustelt ei kuule.

Viiuldajad muutsid labajalavalsside ja polkade meloodiat huvitavamaks ja rikkalikumaks mitmehäälset viiulimängu kasutades (seda nii soolo- kui duoesitustes). Individuaalsete mänguvõtete hulka kuuluvad aga veel ka iga üksiku heli kaunistamised kaunistushelidega – mordentide ja eellöökidega. Neid kaunistushelisid kasutasid viiuldajad oma mängus siis, kui selleks “tuju tuli”. Selline mänguvõte muudab pilliloo õhuliseks ja mängutehnilise üldmulje küllaltki meisterlikuks. Kuigi viiuldajatel olid jämedad ning igapäevatööst kurnatud sõrmed, suutsid nad erilise peensusega mängida välja kaunistushelisid. Järelikult vajas seda kõike nende ja ka kuulajate esteetiline meel.

Uurimismaterjali muusikalisest analüüsist üldisemalt

Peamisteks analüüsiobjektideks käesolevas uurimuses olid külaviiuldajate vormikäsitlusviis ning erinevad mänguvõtted. Analüüsi selguse huvides grupeerisin helisalvestatud pillilood žanrite kaupa labajalavalssideks ja polkadeks, kuigi originaalsalvestustel kõlavad need läbisegi. Teine võimalus oleks olnud liigitada pillilood nende esitajate kaupa. Vaid individuaalsete mänguvõtete analüüsimisel olnuks selline liigitus olnud põhjendatud. Vormianalüüsist lähtuvalt tundus siiski konkreetsem eraldada žanrid teineteisest. Seega osutus tähtsamaks liigitus žanrite kaupa, eelistades seda pelgalt järjestikusele individuaalsete mängumaneeride kirjeldamisele.

Analüüsitud viiulipalade struktuurid on võrreldes kunstmuusikaga lihtsakoelisemad ning samas ka küllalt üllatusliku (ka juhusliku) ülesehitusega. See just teebki vaadeldud muusika põnevaks. Iga pala pakub midagi uut ja ootamatut – ette aimatavat ja oodatud süsteemset mõtlemist valdavalt ei esine. Nii labajalavalsi kui polka puhul on tähtsaimaks, et pala sisaldaks katkematut meetrumit, mis toetab tantsijat tema tantsus. Üksikuid nn. rikkumisi meetrumi osas võib vaadelda kui pillimehepoolset huumorit – pulmanalja – et eksitada tantsijaid teadlikult.

Vormianalüüsi tulemusel selgus, et labajalavalsside erinevad kordused ehk läbimängud on oma ülesehituselt vabamad ehk improvisatoorsemad, polkadel seevastu stabiilsemad. Määravaimaks teguriks erinevate läbimängude kujunemisel osutus esituskoosseis. Kui pala on esitatud sooloesituses, on kõikumised eri vormitasandites sagedamad, kui duomängu puhul. See on ka mõistetav, kuna vähemalt kahe inimese koosmusitseerimine eeldab vormikäsitluses eelnevaid kokkuleppeid.

Kui analüüsi eel sai pillilood jaotatud žanrite kaupa labajalavalssideks ja polkadeks, siis vormianalüüsi tulemusel ei saa me rääkida ühest kindlast labajalavalsi- või polkavormist. Pigem saame me tõdeda, et vormikäsitlusviis rahvapärastes esitustes on suuresti improvisatoorne tegevus. See ongi suurim erinevus võrreldes akadeemilise esitusega.

Mänguvõtete analüüs aitab iseloomustada seda, kuidas viiuldajad konkreetselt mängisid. Tori ja Vändra viiuldajate rahvapärasus seisneb pillilugude meloodialiini kaunistamises vastavalt pillimehe fantaasiale. Siinkohal ei tähenda viimati öeldu meloodia varieerimist selle klassikalises tähenduses, vaid erinevaid tehnilisi mänguvõtteid, mida on rakendatud olemasoleva kindla meloodia esitamisel. Nii viiuldaja vasaku kui parema käe mängutehnika ning mängutehnilised võtted on tugevalt meloodia (laiemalt võttes viiulipala) teenistuses.

Viiuldajad eelistasid mängida mitmehäälselt, seda ka soolomängus. Mitmehäälsuse tekitamise võtteid rakendasid viiuldajad oma mängus äärmise peenetundelisusega. Nad ei pannud mängu alati kõike, mida olnuks olnud võimalik teha. Mitmehäälsuse tekitamise võtteid soolomängus küll kasutati, kuid protsentuaalselt tavaliselt vähem, kui poole pala jooksul. Peamiselt lisasid viiuldajad meloodiale selle kaunistamisel juurde lahtisi pillikeeli ning topeltnoote. Lahtised pillikeeled võimaldavad esitatava muusika kõlajõudu suurendada ja nimetatud mänguvõtte kasutamine on vajalik igale pulmapillimehele, kuna reaalne situatsioon nõuab seda. Topeltnootidest eelistasid viiuldajad kasutada hästi kõlavaid intervalle: tertse, kvinte, sekste ja oktave. Ka topelnoodivõtteid esines protsentuaalselt viiuliesitustes harva.

Duomängus on selge, et mitmehäälsus esineb seal juba koosseisust tingituna. Tori viiuldajate mängumaneerile on omane vanapärane torupilli imiteeriv esitus, kus üks viiuldajatest mängis meloodiat ja teine tõmbas torupilliburdooni kaasa. Kahehäälset viiulimängu, kus mõlemad viiuldajad omavad mängides omaette partiid, harrastasid nii Tori kui Vända pillimehed. Mõlema viiuliduo kahehäälsus on veidi erinev, kuid üldise tolleaegse helisalvestatud viiulimuusika kontekstis moodustavad need esitused taas ühele piirkonnale (Põhja-Pärnumaale) omase mängumaneeri.

Mängumaneerile lisavad nüansse ka intoneerimine, meloodia üksikute helide kaunistamine erinevate melismide abil, sõrmestuste valik, dünaamika jm. Nimetatud aspekte oli võimalik analüüsida ka käesoleva ainese puhul. Helisalvestuste kvaliteedist lähtuvalt osutus peaaegu võimatuks teha veenvaid järeldusi vaid dünaamilise plaani osas. Intonatsioon on kategooria, mis on kõige rohkem seotud iga üksiku pillimehega. Analüüsiosas nimetatud juhthelide madaldamine ei seostu mitte niivõrd intoneerimisküsimustega, kui heliridadega. Heliridade analüüs on siinsest uurimusest välja jäetud. Melismidest on Tori ja Vändra viiuldajad kasutanud mordenti ja kiiret eellööki. Sõrmestuse osas on viiuldajad taotlenud eelkõige mängumugavust.

Lõpetuseks

Tori ja Vändra viiuldajad mängisid viiulit ja nende külades levivat viiulirepertuaari rahvapärases, mitte akadeemilises mängumaneeris. Antud töös ei olnud rõhk suunatud sõnale “repertuaar” (mis?), vaid sõnale “rahvapäraselt” (kuidas?). Tähtsaim küsimus - kuidas - on saanud osalise vastuse, sest käsitlusest jäid välja mõned teised olulised objektid (millede vaatlemine ei olnud olemasoleva helimaterjali tõttu võimalik).

Sellest kõigest, mis puudu jäi, tuleb juttu tulevikus.