Pillimuusika on eesti etnomusikoloogias üks kõige vähem uuritud
valdkondi. Herbert Tampere nimetab rahvapillimuusika
kogumist ja uurimist keeruliseks ülesandeks, sest uurija peab oma tähelepanu
pöörama väga paljudele aspektidele:
-
pillide, nende
osade ja mänguviiside oskussõnavarale,
-
pillide
ehitusele,
-
mängutehnikale,
-
mängimise
funktsioonile ja repertuaarile,
-
pilli ajaloole
ja levikule,
-
ansambleile
-
pillimeestele ja
–meistreile (Tampere 1975: 8).
Tampere loetelusse on lisamata jäänud üks oluline nüanss, mis on tähtsust
omandanud eelkõige tänapäeva etnomusikoloogias. Pillimuusika analüüsimise
eelduseks on uurija enese praktiline pillimänguoskus ning kogemus uuritava
repertuaari mängimisel.[1]
See nõue võib olla määrava tähtsusega, miks instrumentaalmuusika uurimine
Eestis hetkel pisut tagasihoidlikult esindatud on. Praktiseerivaid teoreetikuid
lihtsalt napib.
[1] Ameerika
etnomusikoloog Mantle Hood soovitab muusikat uurida seda ise mängides, lauldes
või tantsides – nii saab muusikast kõige adekvaatsema ettekujutuse (Hood 1960:
55–59).