Viiulimuusika uurimise seis Eestis

Rahvapärase pillimuusika teaduslik uurimine Eestis sai alguse esimeste transkriptsioonide tegemise käigus. Üheks esimeseks, kes noodistas pillilugusid detailse täpsusega, oli helilooja Eduard Oja (1905–1950)[1]. Ta kogus 1929. aastal välitöö käigus Läänemaalt hulgaliselt erinevaid rahvapillilugusid. Nimetatud transkribeeringud on ka publitseeritud 1989. aastal Ingrid Rüütli koostatud ja “Meie Repertuaari” seerias ilmunud kogumikus “Eesti rahvapillilood I: Pärnu- ja Läänemaa rahvapillipalu Eduard Oja korjandusest 1929. a.” Väljaanne sisaldab 52 viiulilugu.

Suure panuse rahvapäraste viiulilugude noodistamisse on andnud etnomusikoloog Herbert Tampere vend Arnold Tampere[2], kes ajavahemikul 1939–1940 transkribeeris helisalvestatud materjalidelt hulgaliselt erinevate rahvapillimeeste esitusi. Transkriptsioone säilitatakse käsikirjadena Eesti Rahvaluule Arhiivis (ERA).

Helikandjad, mis on publitseeritud koos tekstivihikuga, sisaldavad samuti viiulilugusid. Nendeks on plaadiantoloogiad “Eesti rahvalaule ja pillilugusid I” (1970) ja “Eesti rahvalaule ja pillilugusid II” (1974), mille koostajateks olid Herbert Tampere, Erna Tampere, Ottilie Kõiva ning Ingrid Rüütel. Lisaks vanematele ja uuematele rahvalauludele sisaldavad kogumikud ühtekokku 37 viiuliloo helisalvestust (mitte transkriptsioone). Esimesest antoloogiaväljaandest on tänaseks ilmunud nootidega täiendatud uusväljaanne CD´del (2003), mille on toimetanud Janika Oras, Vaike Sarv ning Ergo-Hart Västrik. Uusväljaande jaoks on pillilood transkribeerinud siinkirjutaja.

Samal eesmärgil – tutvustada vanade pillimeeste originaalesitusi koos noodistustega – on publitseeritud kogumikud “Pärnumaa viiuldajad I” (1997) ja “Pärnumaa viiuldajad II” (1998), mille koostajaks on Raivo Sildoja ja pillilugude transkribeerijaks taas siinkirjutaja. Vihikud sisaldavad kokku 77 viiulilugu. Pärnumaa viiuldajate esimene vihik ongi aluseks käesolevale tööle.

Mahukaim seni ilmunud publikatsioonidest on Herbert Tampere raamat “Eesti rahvapillid ja rahvatantsud” (1975), mis sisaldab üle 200 pilliloo, sealhulgas vähemalt 60 viiuliloo noodistust.[3]

Seni ainus publitseeritud viiulimuusika alane uurimus on Airi Liimetsa “Viiulipalade muusikaline vorm eesti rahvatraditsioonis” (1988), milles on teadusteksti uurimisainesena avaldatud 32 rahvapärase viiulipala transkribeeringut[4]. Autor on oma töös analüüsinud nende viiulilugude vormistruktuuri taktmotiivide tasandit. Käesolev e-väljaanne Põhja-Pärnumaa viiuldajatest püüab täita tühimikku, mis valitseb viiulimuusika uurimise alal 1988. aastast kuni tänapäevani.

Omaette panuse eesti rahvapillide ja rahvapillimuusika uurimisse on andnud etnoloog Igor Tõnurist, kes on avaldanud hulgaliselt artikleid erinevates kogumikes. Tõnuristi käsitlused on pillikesksed, andes ammendavaid ülevaateid pillide ehitusest, pillinimedest ja kasutusaladest, mängutehnikast, pillide ajaloost ja levikust, rahvapärastest esituskoosseisudest ning pillimängijatest ja -meistritest. Spetsiaalselt muusika kohta käivaid artikleid on Tõnuristil ilmunud vähe, sest etnoloogi uurimisvaldkonna moodustavad eelkõige pillid. Tähtsaimaks Igor Tõnuristi publikatsiooniks on 1996. aastal ilmunud “Pillid ja pillimäng eesti külaelus”, mis sisaldab 9 erinevat artiklit pillidest (sealhulgas viiulist) ja nende mängimisest rahvatraditsioonis.

Viiulimuusika repertuaari on tublisti täiendanud kaks väljaannet lähiminevikust. 2009. a. nägi ilmavalgust plaadiantoloogia “Kihnu tantsulood” (koostaja Ingrid Rüütel), milles jõudsid esmakordselt avalikkuse ette Kihnu viiuldajate Theodor Saare ja Mihkel Mäesi 1970. aastatel salvestatud viiulipalad. Kogumik sisaldab ühtekokku 37 viiulipala (neist 16 lugu ilmusid esmakordselt). Noodistused väljaandele on teinud siinkirjutaja. Lisaks on Krista Sildoja avaldanud 2010. aasta teises pooles uudse lahendusega digitaalse veebikogumiku “Eesti viiul”, mis sisaldab Eesti Rahvaluule Arhiivi viiulisalvestusi ning nende transkriptsioone, lisaseletustega viiuldajast autorilt. Kõik veebikogumikus esitatu on huvilistele kasutamiseks tasuta.

Nagu näeme, on rahvapärast viiulimuusikat avaldatud nii helikandjatel kui ka kirjalike publikatsioonidena.[5] See on teinud kättesaadavaks materjali, mida tavainimene rahvaluule arhiividesse ja muuseumidesse otsima minna ei oska. Tänu avaldatud materjalidele on hakatud taasesitama repertuaari, mille elav mängutraditsioon on katkenud. Kuulmise järgi pilli mängimine on muutunud haruldaseks.

[1] Muu hulgas oli Eduard Oja ka viiuldaja. Tema kohta saab täpsemalt lugeda näiteks aadressilt: http://www.koolielu.edu.ee/eesti_muusika/composers/oja/elu.htm

[3] Kõikide palade kohta pole väljaandes täielikke andmeid, st noodistuse juures puudub märge pilli kohta.

[4] Arnold Tampere transkribeeringud aastatest 1939–40.

[5] Siin on loetletud publikatsioonid ja uurimused, mis on teadusliku lähenemisega ning süsteemselt koostatud, omades viiteid allikmaterjalidele. Lisaks on publitseeritud mitmeid viiulilugude noodikogumikke, mõeldes eelkõige praktiseerivate muusikute vajadusele.